Huvitav

Liisa on kolmteist aastat vana. Tema ema, minu poja Jaanikese esimese abielu naine, suri, kui Liisa oli üheksa. Vähk. Kiiresti,

Armid on mul üheksateist aastast saati. Ma ei hakka üksikasju rääkima, sest see pole praegu oluline — oluline on see,

Viiekümne kaheksa aastasena ei oodanud ma, et hakkan enne kohtingut uuesti närvis olema. Olen kuus aastat üksi elanud, sellest ajast

Olen seitsekümmend kolm aastat vana. Töötasin nelikümmend aastat samas transpordifirmas Tallinnas — algul juhina, hiljem kontoris. Läksin pensionile korraliku pensioniga,

Tulin Leonhardi majja jaanuaris, hooldusagentuuri kaudu Tallinnast. Olin nelikümmend kaks aastat vana, mul oli kuueteistkümneaastane tütar, üür mida ma üksi

Olin selles majas elanud juba neli aastat. Viiekorruseline paneelmaja Tartus, kitsas trepikoda, kus liftisein kriuksus igal hommikul ja naabrite televiisor

Minu nimi on Kristiina, mul on kolmkümmend kaks aastat ja elan üksi väikeses majas vaiksel tänaval. Mõni aasta tagasi märkasin,

Pärast lahutust lõpetasin armastusesse uskumise. Elasin aastaid üksi, lugesin palju ja veensin ennast, et minu väike rahulik elu on mulle

Olin Priiduga kuusteist aastat abielus, kui tema ema Helju helistas mulle ise, ilma et Priit teaks. See oli üks novembri

Olen seitsekümmend üheksa aastat vana ja ma pole kunagi olnud selline vanaema, kes istub akna ääres ja ootab, kuni keegi