Ta kohtas meest, kes ei kartnud tema minevikku…

Kui Aino saabus ühte väikesesse Võrumaa külla, ei teadnud keegi temast peaaegu midagi. Rajoonist oli noor naine saadetud kolhoosi farmi tööle ning elukoha sai ta lesk Leida juures, kelle vana puumaja seisis küla servas.

Aino oli vaikne, töökas ega kurtnud kunagi. Hommikuti jõudis ta farmi teistest varem, söötis loomad, puhastas asemed ja lüpsis lehmad. Õhtul tuli ta koju, istus akna alla ning vaatas pikalt üle põldude tumeneva metsa poole.

Peagi hakkas külarahvast huvitama, kes see uus tüdruk õigupoolest on.

„Leida, mis inimene sul seal elab? Ei räägi kellegagi ega lähe kunagi rahvamajja tantsule. Noor ja ilus, aga kõnnib ringi, nagu kannaks kogu maailma muret oma õlgadel,“ arutasid naised kaevu juures kokku saades.

Leida ainult ohkas.

„Ärge teda parem pinnige. On näha, et tüdruku südames on suur haav. Mõnikord ei söö ta terve päeva midagi. Panen supikausi lauale, aga tema ei puuduta lusikatki. Öösiti kuulen, kuidas ta teki all nutab.“

Ühel päeval saabusid külla kaks rändkaupmeest. Nad pakkusid naistele rätikuid, nööpe, niiti ja muid pisiasju. Kahvatut Ainot märgates hakkas vanem neist kinnitama, et tüdrukule olevat kuri silm peale pandud.

Naine palus muna, sosistas selle kohal midagi, lõi koore katki ning näitas mõne hetke pärast oma peopesal vingerdavat väikest ussi.

„See siin võttiski sinult jõu. Nüüd läheb kõik paremaks,“ teatas ta pidulikult.

Aino sai aru, et tegemist oli osava trikiga. Ometi andis ta naisele mõned rublad. Võib-olla sellepärast, et esimest korda paljude kuude jooksul ütles keegi talle, et tema elu võib veel muutuda.

Samal õhtul pani Leida lauale kartulipannkoogid hapukoorega. Aino vaikis kaua, sõi siis ühe ja pärast veel teise. Järgmisel hommikul põimis ta juuksed korralikult patsi, pani selga heledama kleidi ning isegi naeratas farmi naistele.

Sellest päevast alates hakkas ta tasapisi ellu tagasi pöörduma.

Farmis hakkas üha sagedamini käima noor veterinaari abiline Jaan. Ametlikult tuli ta loomi kontrollima, kuid naised märkasid kiiresti, et mehe pilk otsis alati Ainot.

„Jaan, lehmad on teisel pool. Miks sina muudkui lüpsjate poole vaatad?“ naersid nad.

Jaan punastas, Aino aga teeskles, nagu poleks midagi kuulnud.

Jaan oli rahulik ja kannatlik. Ta ei proovinud Ainot puudutada ega küsinud tema mineviku kohta. Mõnikord tõi ta ema aiast ämbritäie õunu, teinekord parandas ära farmi katkise pingi. Aino tundis, et mees meeldib talle, kuid niipea, kui Jaan lähemale tuli, sulgus naine taas endasse.

Ühel sügisõhtul hakkas noor lehm Täheke poegima. Loom hingas raskelt, tõusis pidevalt püsti ja heitis jälle maha.

„Jaani on vaja. Kohe!“ hüüdis öövalvur.

Aino viskas mantli õlgadele ning jooksis läbi vihma küla teise otsa. Jaani maja tundis ta ära värava kõrval kasvava suure pihlaka järgi.

Ukse avas Jaan ise. Läbimärga Ainot nähes kaotas ta hetkeks kõnevõime.

„Aino? Mis juhtus?“

„Täheke ei saa poegimisega hakkama. Peame kiiresti minema.“

Tagasiteel nad peaaegu jooksid. Isegi teadmata, miks ta seda küsib, ütles Aino äkki:

„Miks sa siiani abiellunud pole? Kas külatüdrukud ei meeldi või ei luba ema naist majja tuua?“

Jaan vaikis mõned hetked.

„Ema käsib mul juba ammu pere luua. Aga ma ei saa ju abielluda ükskõik kellega.“

„Kas ootad linnast mõnda kaunitari?“

„Ei. Ma ootan sind.“

Aino jäi seisma, kuid Jaan oli juba mitu sammu edasi jõudnud. Ta pöördus ümber ja lisas vaikselt:

„Sellest päevast peale, kui sind nägin, pole ma suutnud mõelda ühelegi teisele naisele.“

Farmi jõudes selgus, et Täheke oli vahepeal ilmale toonud kaks väikest vasikat. Jaan vaatas lehma ja pojad üle ning kinnitas töötajatele, et kõik on korras.

Pärast tööd pakkus ta, et saadab Aino koju.

„Pole vaja. Su ema hakkab muretsema,“ vastas naine.

„Küll ta ootab.“

Nad kõndisid mööda porist teed ja vaikisid kaua. Leida maja juurde jõudes võttis Jaan Aino käe ning suudles seda õrnalt.

Aino tõmbas käe ehmunult ära.

„Mida sa teed? Mu käed on tööst karedad. Need lõhnavad lehmade ja piima järele.“

„See ei loe. Need on sinu käed,“ vastas Jaan. „Ja mina armastan kõike, mis kuulub sulle.“

Sel ööl ei saanud Aino hetkekski magada. Ta vaatas pimedas lage ja nuttis, tekk suu vastu surutud, et Leida teda ei kuuleks.

Aino oli kasvanud lastekodus ega tundnud oma vanemaid. Kuueteistkümneaastaselt läks ta linna õppima ning sai koha ühiselamus. Seal sõbrunes ta endast vanema tüdruku Reedaga, kes viis teda tantsupidudele, pakkus veini ja tutvustas noormeestega.

Aino igatses nii väga läheduse järele, et pidas iga ilusat sõna armastuseks.

Üks noormees lubas temaga abielluda, kuid kadus niipea, kui kuulis rasedusest. Aino ei rääkinud lapseootusest kellelegi, kuni kasvavat kõhtu polnud enam võimalik varjata.

„Viies kuu. Nüüd pead mõtlema peale enda ka lapsele,“ ütles arst rangelt.

Reet veenis teda last sünnitusmajja jätma.

„Sa oled üksi, sul pole raha ega kodu. Kuidas sa teda kasvatad? Jätad lapse haiglasse ja alustad oma elu uuesti.“

Aino sünnitas tütre. Ta hoidis last mõne minuti süles, vaatas pisikest kortsus nägu ja kordas:

„Anna mulle andeks, tütreke.“

Kuid sünnitusmajast lahkus ta üksi.

Sellest päevast peale ei suutnud Aino endale andestada. Ta palus end maale tööle saata, lootes, et raske töö vaigistab südametunnistuse. Igal ööl ilmus tütre nägu talle aga uuesti silme ette.

Mõni nädal pärast Jaani armastuseavaldust saabus külla uus saeveski tööline. Aino tundis mehe kohe ära.

See oli Viktor, üks noormeestest, kellega ta ühiselamus elades oli läbi käinud.

Ühel õhtul jõudis Viktor talle poe lähedal järele.

„Tule täna saeveskisse. Räägime nagu vanasti.“

„Mul pole sinuga millestki rääkida.“

Viktor naeris.

„Kui sa ei tule, saab terve küla teada, milline sa linnas olid. Ja sinu veterinaar saab samuti teada. Räägin talle ka lapsest.“

Jaan, kes parajasti poest väljus, kuulis mehe viimaseid sõnu.

Aino tundis, kuidas maa tema jalge all justkui kõikuma lõi. Ta ei vaadanud Jaani poolegi, vaid kiirustas minema.

Sel õhtul ei tulnud ta koju. Leida muutus rahutuks ja läks Jaani juurde. Mees sai kohe aru, et midagi halba oli juhtunud. Talle meenus, et jõe ääres asuvast vanast saunast oli õhtul suitsu tõusnud.

Saunale lähenedes tundis Jaan tugevat suitsulõhna. Uks oli seestpoolt kinni pandud.

Ta lõi väikese akna sisse, murdis ukse lahti ning kandis meelemärkuseta Aino värske õhu kätte. Murule asetatud naist õlgadest raputades hüüdis ta tema nime.

„Aino, tee silmad lahti! Sa ei tohi niimoodi lahkuda. Sinu tütar ootab sind.“

Aino avas vaevaliselt silmad.

„Sina tead?“

„Kuulsin Viktori sõnu. Seejärel sõitsin linna ja uurisin kõik välja. Sinu tüdruk elab lastekodus. Ta on kaheaastane.“

Pisarad hakkasid mööda Aino nägu voolama.

„Nüüd hakkad sa mind põlgama.“

Jaan raputas pead.

„Mina ei ole sinu kohtumõistja. Sa olid üksinda, hirmul ja sul polnud kõrval kedagi, kes oleks sind toetanud. Jah, sa tegid vea. Aga seda viga on veel võimalik parandada.“

„Aga kui nad ei anna teda mulle tagasi?“

„Siis sõidame sinna uuesti. Räägime lastekodu juhatajaga, kogume dokumendid ja taotleme luba. Ma ei luba, et see saab olema lihtne. Aga sina ei jää enam kunagi üksi.“

Aino vaatas meest ega suutnud tema sõnu uskuda.

„Milleks sulle võõras laps?“

Jaan tõmbas ta enda vastu ja vastas vaikselt:

„Ta ei ole võõras. Ta on sinu tütar. See tähendab, et temast saab ka minu tütar.“

Mõne kuu pärast kõlasid Leida majas taas rõõmsad hääled. Akna all, kus Aino oli kunagi õhtuti üksinda istunud, mängis nüüd väike heledapäine tüdruk. Jaan õpetas teda esimesi sõnu ütlema, Aino seisis aga ukseavas ja nuttis esimest korda pärast pikki aastaid mitte valust.

Ta nuttis sellepärast, et suutis viimaks uskuda: ka raskelt haavatud süda võib paraneda, kui sinu kõrvale ilmub inimene, kes ei karda sinu minevikku.

Mida teie arvate, kas tõeline armastus võib aidata inimesel iseendale andestada?