Author: Olivia

Olin 18-aastane, kui sattusin internetis kuulutuse peale: “Vajatakse abi üksikule vanaprouale”. Otsisin lisatööd — ülikooli esimene kursus, stipendium oli naeruväärselt

Nädal tagasi sain 56. Ärkasin sel hommikul, mõtlesin — noh, 56 siis. Ei laulu, ei pidu. Ema tõi teed ja

Mul on 40 aastat. Ja ema äratas mind ikka veel kell seitse hommikul karjumisega. Aed on hooldamata. Puur on värvimata.

Mul on 58 aastat. Kogu elu elasin mitte endale – elasin neile. Kui mees meid maha jättis, oli Moonikale 6

Mul on 65 aastat. Ja esimest korda paljude aastate jooksul otsustasin kuhugi minna mitte asjaajamise pärast, mitte laste juurde, mitte

Me kohtusime ühel täiesti tavalisel peol. Ma ei osanud siis isegi mõelda, et see õhtu muudab kogu mu elu. Ta

Kui ema poleks seda ümbrikku mulle viimase haiglaõhtu õhtul käekotti pistnud, arvaкsin tõenäoliselt tänaseni, et mu vend on korrektne inimene.

Ennustaja kuulutas talle rikkast peigmeest linnast. Liina uskus. Kaheksateist aastat — ja juba uskus oma erilisse tulevikku. Ta kohtus temaga

Mäletan täpselt päeva mil kõik muutus. Oli tavaline teisipäev, märtsi algus. Taavi tuli töölt vahuveinipudeli ja kõrvuni ulatuva naeratusega. Ta

Kujutasin alati ette oma poega kõrval tüdrukuga jõukast, mõjukast perest. Tundus et nii on tal kergem elada, kergem tulevikku luua,