Abiellusin endast viisteist aastat vanema mehega. Kõik arvasid, et tegin seda tema raha pärast, kuni ühel päeval kõik muutus…

Olen 45-aastane. Ma poleks kunagi arvanud, et selles vanuses pean oma armastust õigustama ja kuulama, kuidas lähedased mind selja taga rahajahtijaks nimetavad.

Pärast lahutust elasin kuus aastat tütar Liisiga kahekesi. Töötasin raamatupidajana, maksin kodulaenu ja hoolitsesin kõige eest ise. Olin harjunud oma mured ise ära lahendama ega oodanud kelleltki abi.

Uuele abielule ma isegi ei mõelnud.

Aga ühel õhtul veensid sõbrannad mind tutvumisportaali konto tegema.

Seal tutvusin Andresega.

Tema oli 58, mina 43. Ta oli lesk, tal oli kaks täiskasvanud last ja ta elas Tartu lähedal.

Alguses me ainult kirjutasime. Andres ei rääkinud oma varast, ei uhkustanud tutvuste ega reisidega. Ta küsis, kuidas mu päev läks, mäletas väikseid asju, mida olin talle rääkinud, ja oskas kuulata.

Mõne nädala pärast kohtusime kohvikus.

Tunnistan, et olin närvis. Aga juba pärast esimest kohtumist teadsin, et tahan teda uuesti näha.

Tema kõrval ei pidanud ma teesklema. Võisin olla väsinud, mures või vahel isegi halvas tujus. Andres ei püüdnud mind muuta ega õpetada, kuidas ma elama peaksin.

Mõne kuu pärast tutvustasin teda oma tütrele. Ta ei püüdnud kunagi Liisi isa asemele astuda, kuid tasapisi said nad hästi läbi.

Ühel õhtul ütles Liis mulle:

„Ema, sa naerad temaga palju rohkem.“

Siis mõtlesin esimest korda, et ehk on mul tõesti veel võimalus õnnelik olla.

Alles hiljem sain teada, et Andres on üsna jõukas mees.

Kui ta kutsus mind oma lastega tutvuma, käisin esimest korda tema kodus. See oli suur ja ilusasti hooldatud maja avara õuega.

Andresel oli väike ehitusmaterjalide müügiga tegelev ettevõte, mille ta oli aastate jooksul üles ehitanud.

Muidugi sain aru, et tal läheb rahaliselt paremini kui minul. Aga selleks ajaks olime juba armunud. Tema maja ei muutnud minu tunnetes midagi.

Pärast aastast tutvust palus Andres mind endale naiseks.

Ma ütlesin jah.

Pulmad olid ilusad, kuigi mina oleksin tahtnud tagasihoidlikumat pidu. Andres ütles, et elus on niigi liiga palju kurbi päevi ja õnnelikke hetki tuleb tähistada.

Aga juba pulmas kuulsin esimesi valusaid sõnu.

Kui Andres läks korraks teiste külalistega rääkima, astus minu juurde nõbu.

„Noh, Katrin, oled end päris hästi sisse seadnud. Rikas mees, suur maja. Ja veel viisteist aastat vanem.“

„Ma ei abiellunud temaga maja pärast,“ vastasin.

„Muidugi, muidugi,“ naeris ta. „Kõik räägivad nii.“

Tol õhtul kuulsin veel mitu sarnast vihjet.

Üks sugulane küsis, kas Andres on juba testamendi teinud. Teine ütles, et nüüd ei pea ma enam tööl käima.

Kuigi ma polnud kunagi kavatsenud töölt ära tulla.

Kõige rohkem tegi haiget see, et nii rääkisid minu enda lähedased.

Pärast pulmi jutud ei lõppenud. Mõned sõbrannad jäid kaugemaks, naabrid sosistasid selja taga ja ema tuletas ikka meelde, et pean ettevaatlik olema.

„Sellised mehed ei võta endast nooremat naist niisama,“ ütles ta kord.

Püüdsin selgitada, et olen õnnelik, mul on oma töö ja korter ning Andres kohtleb mind hästi.

Aga tundus, et keegi ei taha kuulata.

Umbes aasta pärast pulmi hakkasid Andrese ettevõttel tekkima raskused.

Üks suur klient jättis kauba eest õigel ajal maksmata. Samal ajal tuli tasuda tarnijatele, töötajatele ja pangale.

Alguses püüdis mees mind mitte muretsema panna. Aga märkasin, et ta magab halvasti, istub õhtuti kaua dokumentide taga ja näeb hommikuti üha väsinum välja.

Ühel õhtul istusin tema kõrvale.

„Andres, räägi mulle, mis toimub.“

Ta vaikis kaua.

Siis tunnistas, et ettevõte ei pruugi vastu pidada. Osa säästudest oli juba võlgade katteks läinud ja kui võlausaldajatega kokkuleppele ei jõuta, tuleb võib-olla ka maja maha müüa.

„Ma ei tahtnud sind sellesse segada,“ ütles ta.

„Aga me oleme ju perekond.“

„Sa ei abiellunud minuga selleks, et minu probleeme lahendada.“

„Ma abiellusin sinuga. Mitte sinu probleemideta eluga.“

Järgmisel päeval palusin tal ettevõtte dokumente näidata.

Raamatupidajana sain vähemalt aidata numbrites selgust luua. Vaatasime koos üle arved, maksetähtajad ja võlad.

Ma ei teinud imet. Minu abist üksi ettevõtte päästmiseks ei piisanud.

Aga aitasin tal koostada selgema plaani ja valmistada ette dokumendid läbirääkimisteks panga ning tarnijatega. Andres ise pidas läbirääkimisi, otsis uusi tellimusi ja vähendas kulusid.

Ka kodus hakkasime kokku hoidma.

Loobusime planeeritud reisist. Käisime harvem väljas söömas. Andres müüs ühe meie kahest autost.

Mina pakkusin välja, et kui maja tuleb müüa, võime kolida minu korterisse.

Ta oli üllatunud.

„Katrin, see on ju sinu korter. Sa ostsid selle enne meie tutvumist.“

„Ma tean. Aga kodu on seal, kus me koos oleme.“

Mõne kuu pärast tuli teha raske otsus. Andres müüs suure maja, tasus osa kohustustest ja sai võimaluse ettevõtet väiksemas mahus edasi pidada.

Meie kolisime minu kolmetoalisse korterisse Tartus.

Just siis kuulsin veel üht ebameeldivat märkust.

Kui ema meie kolimisest teada sai, küsis ta:

„Mis sa nüüd teed? Sa ju ei abiellunud temaga sellise elu pärast.“

Vaatasin talle otsa.

„Ema, millise elu pärast ma sinu arvates abiellusin?“

Ta jäi kohmetuks.

„No tal oli ju kõik olemas…“

„Tal on siiani olemas see, mille pärast ma teda armastama hakkasin. Hea süda, austus minu vastu ja soov koos olla. Kas see kõik kadus siis, kui maja maha müüdi?“

Ema ei vastanud.

Mõne nädala pärast said meie elumuutustest teada ka teised sugulased.

Üks nõbu helistas ja küsis, kas ma tõesti jäin Andrese juurde, kuigi tal enam suurt maja pole.

Alguses ei saanud ma küsimusest arugi.

„Kuhu ma siis minema pidin?“ küsisin.

„No tead küll, inimesed räägivad igasuguseid asju…“

„Las räägivad.“

Tasapisi hakkasid jutud muutuma.

Needsamad inimesed, kes pulmas rikka mehe üle nalja tegid, ei osanud nüüd enam midagi öelda. Mõned lõpetasid meie abielu kommenteerimise. Üks sõbranna palus isegi vabandust ja tunnistas, et oli mind alguses valesti hinnanud.

Aga kõige rohkem jäi mulle meelde vestlus isaga.

Ühel pühapäeval tuli ta meile külla. Andres oli sel ajal poes.

Isa istus mõnda aega vaikides ja ütles siis:

„Tead, Katrin, mina arvasin ka, et tema raha avaldas sulle muljet.“

Mul tõmbus süda kokku.

„Sina ka?“

Ta noogutas.

„Anna andeks. Nüüd ma näen, et eksisin.“

Ma ei öelnud midagi. Kallistasin teda lihtsalt.

Nendest sündmustest on möödas peaaegu aasta.

Andrese ettevõte pole endisele tasemele tagasi jõudnud, aga tegutseb edasi. Me elame minu korteris, käime mõlemad tööl ja nädalavahetustel läheme vahel Emajõe äärde jalutama.

Meie elu on tagasihoidlikum, aga mitte halvem.

Mõnikord tunneb Andres ikka veel süüd, et ei saa mulle pakkuda nii palju kui varem.

Siis ütlen talle:

„Mul pole suurt maja vaja. Mul on sind vaja.“

Kummaline, et mõned inimesed uskusid minu armastusse alles siis, kui mu mees oli suure osa oma varast kaotanud. Nagu saaks naise tundeid tõestada ainult raskustega.

Mina oleksin tahtnud, et nad oleksid meid uskunud juba varem.

Sest ma armastasin Andrest siis, kui tal oli suur maja. Ja armastan teda ka nüüd, kui istume õhtuti väikeses köögis ja joome koos teed.

Kui peaksin uuesti valima, valiksin ikka tema.

Kas teie olete kunagi kogenud, et teised hindavad teie suhet raha, vanuse või välimuse järgi, teadmata, mis teie peres tegelikult toimub?