Elasin 20 aastat mehega, kes oli mulle 19 ja pool aastat truudusetu. Tõe sain teada siis, kui olin aidanud tal karjääris tippu jõuda

Praegu on mul isegi raske tunnistada, et uskusin peaaegu kakskümmend aastat siiralt, et mul on hea abielu. Mitte ideaalne, sest selliseid ilmselt polegi, aga hea. Kui Vaidoga tutvusin, oli ta minust neli aastat noorem. Tark, ambitsioonikas ja suurte plaanidega, kuid tol ajal polnud tal veel peaaegu midagi. Mina olin juba hariduse omandanud, mul oli hea töö, oma korter ja päris palju tuttavaid akadeemilistes ringkondades.

Tol ajal arvasin, et armastus tähendabki seda, et aitad armastatud inimesel jalad alla saada ja kaugemale jõuda. Seepärast aitasin Vaidot kõigega, millega oskasin. Kui tal oli vaja õppida, töötasin mina rohkem. Kui raha nappis, maksin mina. Õhtuti istusin tema tööde kõrval, aitasin uurimistöödega ja tutvustasin teda inimestele, kelle kaudu avanesid talle hiljem nii mõnedki uksed. Kui ta väsis või tahtis kõigele käega lüüa, olin mina see, kes veenis teda jätkama.

Ja tal läkski hästi. Aasta-aastalt jõudis Vaido järjest kõrgemale. Tulid ametikoht, tuntus, raha ja olulised tutvused. Inimesed surusid tal kätt, kutsusid üritustele ja küsisid tema arvamust. Mina seisin tema kõrval ja olin uhke. Vaatasin teda ja mõtlesin: meie tegime selle ära. Alles palju hiljem sain aru, kui valus oli see minu „meie“, sest tegelikult polnud meie abielus peaaegu algusest peale mingit „meid“.

Ühel õhtul tuli Vaido koju ja ütles väga rahulikult, et jätab mu maha. Esialgu arvasin, et midagi tõsist on juhtunud. Võib-olla elab ta läbi mingit kriisi, on väsinud või vajame lihtsalt aega. Kuid siis kuulsin tõde, mida ma ei suutnud uskuda isegi siis, kui ta seda kordas.

Meie kahekümnest abieluaastast oli Vaido mulle truudusetu olnud üheksateist ja pool aastat.

Aga isegi see polnud kõige hullem.

Teise naisega oli tal kaks last.

Samal ajal kui mina elasin aastaid teadmisega, et ma ei saa emaks, oli minu mehel teise naisega juba pere. Mina ootasin teda õhtusöögile, pesin tema särke, aitasin tal tähtsateks töödeks valmistuda ja rõõmustasin iga tema saavutuse üle. Kusagil mujal oli aga naine ja kaks last, kes moodustasid tema teise elu. See naine teadis minu mehest midagi, mida mina peaaegu kakskümmend aastat ei teadnud.

Tol õhtul ütles Vaido, et temal ja sellel naisel on „päris pere“. Naine on noorem, neil on lapsed ning kuigi mina olevat suurepärane inimene ja teinud tema heaks väga palju, pole ma teda naisena juba ammu huvitanud. Iga tema sõna tabas täpselt sinna, kus niigi kõige rohkem valutas.

Aga siis küsisin midagi, mis mulle rahu ei andnud. Kui ta elas peaaegu meie abielu algusest saadik teist elu, miks võttis ta kõik need aastad vastu minu abi? Miks lasi ta mul enda eest maksta, kasutas minu tutvusi, elas minu korteris ning võttis vastu minu abi tööde ja uurimistöödega? Miks lubas ta mul uskuda, et ehitame koos meie ühist elu?

Tema vastus oli lühike:

„Miks mitte võtta, kui antakse?“

Mulle tundub, et just sel hetkel murdus minus midagi lõplikult. Mitte siis, kui sain teada teisest naisest. Isegi mitte siis, kui kuulsin kahest lapsest. Vaid siis, kui mõistsin, et inimene, kellele olin andnud kakskümmend aastat oma elust, oli pidanud minu armastust lihtsalt millekski, mida oli mugav kasutada.

Järsku nägin kõike teise pilguga. Minu korter, palk, tutvused, teadmised, aeg, õhtusöögid, triigitud särgid, magamata ööd tema tööde kõrval ja minu lõputu usk temasse. Mina arvasin, et ehitan perekonda. Tema lihtsalt võttis vastu kõik, mida mina andsin.

Pärast tema lahkumist ei rääkinud ma mitu päeva peaaegu kellegagi. Kõige ootamatum oli see, et minu kõrvale tuli sel ajal Ina, mu vanem õde, kellest olin peaaegu terve elu eemale hoidnud. Ta oli minust kümme aastat vanem, range, otsekohene ega osanud kunagi ilusate sõnadega lohutada. Noorena arvasin, et ta on lihtsalt külm inimene.

Mina aga otsisin ikka süüd iseendas. Võib-olla lahkus Vaido sellepärast, et olin temast vanem? Võib-olla sellepärast, et ma ei saanud talle lapsi sünnitada? Võib-olla ei hoolitsenud ma piisavalt enda eest? Töötasin liiga palju? Või muutusin talle mingil hetkel lihtsalt ebahuvitavaks?

Ina kuulas mind kaua ja ütles lõpuks midagi, mida ma tol hetkel kuulda ei tahtnud. Minu probleem polnud vanus ega see, et ma ei saanud lapsi. Minu suurim viga oli see, et olin kakskümmend aastat uskunud, et mida rohkem ma inimesele annan, seda rohkem ta mind armastab.

Need sõnad tegid haiget, sest neis oli tõtt. Olin terve elu mõõtnud armastust sellega, kui palju suudan teise inimese heaks teha. Aidata, päästa, maksta, korda ajada, edasi lükata, andestada ja oodata. Mõtlesin pidevalt sellele, mida Vaido vajab, kuid peaaegu mitte kunagi sellele, mida tema mulle annab.

Kui Vaido oli lõplikult välja kolinud, istusin esimest korda üle paljude aastate üksi oma korteris. Tema pintsakut ei rippunud enam tooli seljatoel, vannitoas polnud tema asju ja keegi ei küsinud, mis õhtusöögiks saab. Ja siis mõistsin veel üht valusat asja: ma ei igatsenud teda.

Mul polnud kahju temast. Mul oli kahju endast ja kaotatud aastatest. Naisest, kes ma olin kolmekümneselt, neljakümneselt ja viiekümneselt. Naisest, kes muudkui pingutas veel natuke rohkem, lootes, et ühel päeval saab mees lõpuks aru, kui palju ta tema heaks teeb.

Ta sai aru. Talle lihtsalt sobis see.

Mõni kuu hiljem kutsus kolleeg Ignas mind jälle tennist mängima. Ta oli seda varemgi teinud, kuid olin alati keeldunud. Nooremana poleks ma talle ilmselt pikemalt otsagi vaadanud. Ta polnud silmatorkav, ei püüdnud mind iga hinna eest võluda ega külvanud komplimentidega üle. Seekord nõustusin, kuid mitte sellepärast, et oleksin uut meest otsinud. Pärast kahtkümmet abieluaastat oli viimane asi, mida tahtsin, võimalikult kiiresti jälle kellelegi kuuluda.

Pärast trenni jõime kohvi. Rääkisime täiesti tavalistest asjadest ja ühel hetkel märkasin, et Ignas lihtsalt kuulab mind. Ta ei vajanud minu tutvusi, raha, abi ega võimalusi. Ta ei vaadanud mind pilguga, mis otsiks, mida minult saada võiks. Ja mul hakkas kurb, sest pärast minu abielu tundus selline lihtne ja normaalne suhtlemine peaaegu harjumatu.

Ma ei tea, kas meie vahel saab kunagi olema midagi enamat. Praegu pole see isegi kõige tähtsam. Esimest korda elus ei kiirusta ma endalt küsima, kas mees mind armastab. Kõigepealt vaatan, kas ta austab mind. Kas ta mäletab, mida olen talle rääkinud. Kas ta väärtustab minu aega. Kas ta oskab mitte ainult vastu võtta, vaid ka anda. Kas saan tema kõrval olla lihtsalt mina ise, mitte naine, kes peab pidevalt tõestama, et väärib armastust.

Mul kulus kakskümmend abieluaastat, et mõista üht väga lihtsat asja: armastus ei ole see, kui üks annab kõik ja teine ainult võtab. Ja inimene, kes sind päriselt armastab, ei arvuta, kui palju sinult veel võtta annab.

Vahel mõtlen ikka nendele üheksateistkümnele ja poolele aastale. Mul pole kõige valusam mitte sellepärast, et Vaido valis teise naise. Kõige rohkem teeb haiget teadmine, et peaaegu kakskümmend aastat valisin iga päev teda, kuid iseennast ei valinud ma kordagi.

Nüüd õpin seda tegema.

Aga mida teie arvate: kas armastatud inimesele on võimalik anda liiga palju või ei peaks tõelises armastuses üldse tekkima tunnet, et üks annab pidevalt ja teine ainult võtab?