OLEN 67-AASTANE JA MULLE EI MEELDI, KUI KÜLALISED MINU KOJU TULEVAD. ISEGI SIIS, KUI NEED ON MU LÄHEDASED

Varem oli mul häbi seda tunnistada. Eriti ühe tunde pärast, mis tekib vahel isegi siis, kui mu enda lapsed pärast külaskäiku ära sõidavad. Panen nende järel ukse kinni, lähen kööki tagasi, vaatan enda ümber ja tunnen… kergendust.

Mitte sellepärast, et ma neid ei armastaks. Armastan väga ja tunnen neist puudust. Aga 67-aastaselt olen aru saanud, et mu kodust on saanud koht, mille rahu ma enam teistega jagada ei taha nii, nagu olen seda terve elu teinud.

Nooremana olin hoopis teistsugune. Meie kodus käis pidevalt keegi. Nädalavahetustel katsin suure laua, küpsetasin kooki, tegin salateid. Vahel istusid külalised südaööni ning mina tõin ikka veel kohvi ja küsisin, kas keegi soovib veel üht koogitükki.

Järgmisel hommikul pesin nõudehunnikut, korjasin elutoast klaase kokku ja mõtlesin, kui tore õhtu meil oli.

Nüüd piisab ühest küsimusest: „Kas me võime täna läbi tulla?“ ja ma tunnen kohe, kuidas muutun rahutuks.

Hakkan mõtlema, mida lauale panna, kas kodu on piisavalt korras ja kui kauaks nad jäävad. Isegi kui inimene ütleb: „Ära midagi valmista, joome ainult kohvi“, ei suuda ma lihtsalt rahulikult istuda.

Mulle tundub, et pean olema perenaine.

Aga ma ei taha seda enam.

Mõni nädal tagasi tulid lapsed nädalavahetuseks külla. Ootasin neid. Ostsin toitu, valmistasin nende lemmikõhtusöögi ja panin värske voodipesu. Kui kuulsin, kuidas välisuks avanes, oli mul siiralt hea meel.

Aga juba õhtuks tundsin, kui väsinud ma olen.

Köögilauale olid tekkinud tassid. Vannitoas rippusid lisarätikud. Elutoas oli keegi pannud telefoni minu raamatu peale ja tütar istus tugitooli, kus mina igal õhtul teed joon.

Täiesti tühised asjad.

Ütlesin endale: „Mis sul viga on? Need on ju sinu enda lapsed.“

Aga asi polnud tassides ega tugitoolis.

Minu tavapärane rütm oli lihtsalt kadunud.

Terve nädalavahetuse küsis keegi midagi. Kus kohv on? Mida me sööme? Kas sul puhast rätikut on? Mida me õhtul teeme?

Vastasin, tegin süüa, naersin koos nendega. Ja mul oli tõesti hea meel neid näha.

Pühapäeval sõitsid nad ära.

Lehvitasin aknast, ootasin, kuni auto nurga taha kadus, ja panin ukse kinni.

Kodus jäi vaikseks.

Korjasin köögist tassid kokku, tegin endale teed ja istusin akna äärde.

Ja järsku tundsin, kuidas kogu mu keha lõdvestus.

Pikka aega süüdistasin ennast selle pärast.

„Milline ema tunneb kergendust, kui tema lapsed ära sõidavad?“ mõtlesin.

Aga ühel päeval sain aru ühest väga lihtsast asjast. Ma ei rõõmusta selle üle, et mu lapsed ära läksid. Ma rõõmustan selle üle, et mu rahu tuli tagasi.

Need pole üks ja sama asi.

Kui olen üksi, ei pea ma mõtlema, milline ma välja näen. Võin lõunani vana hommikumantliga ringi käia. Võin süüa siis, kui kõht tühjaks läheb. Võin terve õhtu lugeda ega pea sõnagi ütlema.

Mulle meeldib hommikul leida oma tass sealt, kuhu ma selle ise jätsin. Mulle meeldib teadmine, et keegi ei ava külmkappi, ei pane televiisorit mängima ega küsi, mida me täna teeme.

Kõige kummalisem on see, et ma ei väldi inimesi üldse.

Sõbrannaga lähen hea meelega kohvikusse. Käime jalutamas. Võin õega tund aega telefonis rääkida. Käin lastel külas, lähen linna ja suhtlen naabritega.

Ma lihtsalt ei taha enam, et minu kodu oleks koht, kus pean pidevalt kellegi eest hoolitsema.

Võib-olla sellepärast, et suurema osa mu elust oligi kõik teisiti.

Kui lapsed olid väikesed, oli kodus alati kellelgi midagi vaja. Hiljem käisid siin nende sõbrad. Pühade ajal kogunesid sugulased. Mina tegin süüa, katsin lauda, vahetasin voodipesu, pesin nõusid ja hoolitsesin selle eest, et kõigil oleks hea.

Tol ajal ei küsinud ma endalt isegi, kas ma seda tahan.

Nii lihtsalt pidi olema.

Nüüd olen 67-aastane.

Ja esimest korda elus ei vaja minu kodus keegi minult midagi.

Võib-olla just sellepärast hoian ma sellest rahust nii kõvasti kinni.

Üks tuttav ütles mulle hiljuti: „Niimoodi sulgud sa lõpuks üldse inimestest eemale.“

Aga mina ei tunne, et oleksin end maailmast ära lõiganud.

Olen lihtsalt lõpuks aru saanud, et üksi olemine ja üksildus ei ole üks ja sama.

Üksildane ma olla ei taha.

Aga oma kodus üksi olla on mulle hea.

Ja 67-aastaselt ei taha ma enam kellelegi selgitada, miks see mulle meeldib.

Kuidas on teiega? Kas olete vanemaks saades hakanud samuti rohkem oma kodurahu hindama? Kas rõõmustate endiselt siiralt külaliste üle või tabate vahel ka ennast ootamas hetke, mil uks nende järel sulgub ja koju saabub taas vaikus?