Pärast kolmekümmet abieluaastat jätsin oma naise noorema naise pärast. Alles hiljem mõistsin, et ma ei põgenenud õnnetu elu, vaid probleemide eest, mille olin ise loonud

Olen viiekümne ühe aastane. Aasta tagasi lahutasin oma naisest Katrinist, kellega olin koos elanud üle kolmekümne aasta.

Kui me tutvusime, olime peaaegu lapsed. Üürisime koos oma esimest korterit, kogusime raha mööbli jaoks, kasvatasime üles kaks last, maksime eluasemelaenu ja lugesime enne palgapäeva viimaseid sente.

Meie elus oli nii ilusaid kui ka raskeid päevi. Kuid aastate möödudes hakkasin märkama ainult seda, mis mind ärritas.

Katrin oli pidevalt väsinud. Pärast tööd valmistas ta õhtusöögi, hoolitses kodu eest, helistas lastele ja aitas oma eakat ema. Õhtuti ei tahtnud ta enam pikalt rääkida ning läheduse kohta ütles üha sagedamini:

„Mitte täna. Mul pole jõudu.“

Tol ajal tundus mulle, et ta lihtsalt ei armasta mind enam.

Nüüd saan aru, et ma ei proovinud kordagi küsida, miks ta nii väsinud oli. Olin ainult vihane, et meie kodus polnud enam endist kergust ja et mu naine ei vaadanud mind enam samasuguse pilguga nagu kolmkümmend aastat tagasi.

Siis tutvusin tööl Lauraga.

Ta oli minust palju noorem, alati hoolitsetud, rõõmsameelne ja tähelepanelik. Ta kuulas minu lugusid, naeris mu naljade üle ja kordas, et tunneb end minu kõrval turvaliselt.

Mul oli meeldiv kuulda sõnu, mida ma polnud kodus juba ammu kuulnud.

Alguses kohtusime ainult kohvi joomiseks. Hiljem hakkasime salaja õhtust söömas käima. Peagi veensin ennast, et olen viimaks kohanud naist, kes mind tõeliselt mõistab.

Ühel õhtul ütlesin Katrinile, et tahan lahutust.

Ta vaatas mind kaua vaikides ja küsis seejärel:

„Kas sa üldse proovisid päästa seda, mille sa nüüd nii kergesti minema viskad?“

Ma vihastasin. Ütlesin, et meie abielu oli juba ammu lõppenud ja et me mõlemad väärime uut elu.

Katrin ei nutnud minu ees. Ta võttis ainult abielusõrmuse sõrmest, asetas selle lauale ja läks teise tuppa.

Lahutus läks kiiresti, sest meie lapsed olid juba täiskasvanud ja vara jagasime ilma kohtuta.

Poeg lõpetas minuga peaaegu täielikult suhtlemise. Tütar ütles:

„Isa, sul on õigus valida, kellega sa elad. Aga ära oota, et me teeskleme, nagu poleks ema sinu pärast kannatanud.“

Tol ajal arvasin, et nad lihtsalt hoiavad Katrini poole ega mõista minu tundeid.

Peagi kolisime Lauraga kokku. Esimesed kuud olid täpselt sellised, nagu olin ette kujutanud. Ta valmistas õhtusööke, kaunistas kodu, soovitas nädalavahetusteks ära sõita ja ütles, et on minuga õnnelik.

Olin kindel, et olen viimaks elama hakanud.

Kuid igapäevaelu jõudis ka meile järele.

Laura tahtis sõpradega kohtuda, reisida, töökohta vahetada ja spontaanselt elada. Mina tahtsin rahu, korda ja seda, et õhtusöök oleks iga päev samal ajal laual.

Hakkasin vihastama, kui tema riided vedelesid toolil, kui ta polnud süüa teinud või teatas, et läheb nädalavahetuseks sõbrannadega välja.

Ühel korral ütlesin:

„Katrin ei jätnud kunagi kodu sellisesse segadusse.“

Laura vaatas mulle otsa, nagu oleksin talle näkku löönud.

„Miks sa ta siis maha jätsid?“

Mul polnud midagi vastata.

Sellest päevast alates hakkas meie suhe muutuma. Võrdlesin Laurat üha sagedamini endise naisega, kuigi ma ise seda tunnistada ei tahtnud.

Mind ärritas, et Laura ei soovinud elada reeglite järgi, millega olin harjunud.

Alles hiljem mõistsin, et ootasin noorelt naiselt sama mugavust, mida Katrin oli meie kodus kolmkümmend aastat loonud.

Tahtsin uut armastust, kuid vana elu mugavusi.

Ühel õhtul läksime tülli täiesti tühise asja pärast. Laura ütles, et on väsinud olemast naine, kes peab mulle pidevalt tõestama, et on minu endisest naisest parem.

Vastasin teravalt, et kui meie elu talle ei sobi, võin ma lihtsalt lahkuda.

Laura läks rahulikult magamistuppa, pakkis mu riided kahte kohvrisse ja asetas need välisukse juurde.

„Sa elad endiselt Katriniga,“ ütles ta. „Ainult et teda pole siin.“

Tol ööl sõitsin oma ema juurde.

Esimestel päevadel süüdistasin kõiges Laurat. Arvasin, et ta oli mind petnud, teeskles alguses teistsugust inimest ja rikkus meie suhte.

Kuid mida kauem ma oma ema väikeses külalistetoas elasin, seda selgemalt sain aru, et probleem ei olnud ainult Lauras.

Ma ei põgenenud Katrini juurest sellepärast, et meie abielu poleks olnud võimalik päästa. Ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et olin ise juba ammu selles abielus osalemise lõpetanud.

Tahtsin tähelepanu, kuid ei pööranud seda ise kellelegi. Tahtsin lähedust, kuid ei tundnud huvi Katrini väsimuse vastu. Tahtsin hubast kodu, kuid ei märganud inimest, kes seda hubasust iga päev lõi.

Lõpuks otsustasin Katrini juurde sõita.

Tema maja ees seisis mulle tundmatu auto. Ukse avas Katrin ise. Ta nägi välja teistsugune kui meie ühise elu viimastel aastatel.

Tema juuksed olid lühemaks lõigatud, nägu rahulik ning silmades polnud enam ei viha ega ootust.

Tema selja taga rippus meeste mantel.

Küsisin, kas me saaksime rääkida.

Katrin astus trepikotta ja sulges enda järel ukse.

Ütlesin, et olen eksinud. Et Laura viskas mu välja. Et olen viimaks mõistnud, mida kaotasin, ja tahaksin proovida kõike otsast alustada.

Ta vaikis kaua.

„Sa ei tulnud tagasi sellepärast, et mind uuesti armastad,“ ütles ta lõpuks. „Sa tulid tagasi sellepärast, et mujal muutus sul ebamugavaks.“

Proovisin vastu vaielda, kuid ta tõstis käe.

„Kolmkümmend aastat olin ma sinu naine, laste ema, kokk, hooldaja ja inimene, kes kogu meie elu koos hoidis. Sina pidasid seda iseenesestmõistetavaks. Kui sul igav hakkas, läksid naise juurde, kes vaatas sind imetlusega.“

Ta vaikis hetkeks.

„Ma olen sulle andestanud. Aga see ei tähenda, et ma tahan sind tagasi.“

Sel hetkel kostis korterist mehe hääl:

„Katrin, kas kõik on korras?“

Ta pöördus ukse poole ja vastas:

„Jah, kõik on korras.“

Seejärel vaatas ta veel kord mulle otsa.

„Esimest korda paljude aastate jooksul on minu elus tõesti kõik korras.“

Uks sulgus.

Jäin trepikotta seisma ja alles siis mõistsin täielikult, mida olin teinud.

Ma ei kaotanud ainult kodu ega naist, kes valmistas mulle õhtusööki ja hoolitses mu riiete eest. Kaotasin inimese, kes oli kolmkümmend aastat minu kõrval seisnud.

Tema väärtust mõistsin alles siis, kui ta oli õppinud ilma minuta elama.

Nüüd elan üksi. Lapsed suhtlevad minuga, kuid meie vahele on jäänud nähtamatu distants. Katrinil on oma elu ja mul pole õigust sinna tagasi minna ainult sellepärast, et minu tehtud valik ei õigustanud ennast.

Mõnikord meenub mulle õhtuti tema küsimus:

„Kas sa üldse proovisid päästa seda, mille sa nüüd nii kergesti minema viskad?“

Tol hetkel polnud mul vastust.

Nüüd on.

Ma ei proovinud.

Kas Katrin oleks pidanud pärast kolmekümmet ühist aastat andma oma mehele veel ühe võimaluse või sulgeb mõni reetmine ukse igaveseks?