Ämm arvas, et meie nädalavahetused kuuluvad tema majapidamisele, aga sel õhtul võtsin ma mehe telefoni ja ütlesin talle seda, mida tema oli aastaid kartnud välja öelda

Ämm arvab, et kui meil pole lehma, kitsi ega köögiviljaaeda, siis pole meil mehega nädalavahetustel kodus midagi teha. Seepärast peame tõusma varavalges ja sõitma rongiga tema juurde maale, et tegeleda tema majapidamisega. Õigust isiklikule elule ta lihtsalt ei tunnista.

Me abiellusime mehega eelmisel talvel. Ise elame linnas, aga tema vanemad elavad rajoonis eramajas. Neil on seal oma aed, majapidamine ja tööd jagub alati.

Idee järgi peaks nende majapidamine olema nende mure, aga tegelikult see nii ei ole. Nende majapidamine on meie pidev peavalu.

Mu mees kasvas vanemate juures kuni kümnenda klassini, siis elas vanaema juures ja õppis kutsekoolis, hiljem astus ülikooli, kus me ka tutvusime.

Mina aga igasuguseid loomi, nagu lehmad, olen elus näinud vaid paar korda. Olen kogu elu linnas elanud, ka vanaemad elasid linnas, ja mu vanematel pole isegi suvilat kunagi olnud. Ühesõnaga, olen tõeline betoondžungli laps.

Minu vanemad kinkisid meile pulmadeks korteri. See on heas seisus, aga remonti vajab ikkagi. Korter jäi vanaemast, seejärel üüriti seda kaheksa aastat välja.

Nii et kõik on seal justkui korralik, üürikorteri kohta lausa väga hea, aga oma kodus tahaks ju kõik teha enda maitse järgi.

Me abiellusime veebruaris ja ma arvasin, et hakkame vaikselt remonti tegema. Võtsime mehega isegi puhkuse, aga kus sa sellega.

„No nii, noorpaar, millal teid siis oodata?“ helises ämma kõne nädal pärast pulmi, just reede õhtul.

„Ema, me sel nädalal ei tule, meil algab homme remont,“ püüdis mees sõitu ära öelda, aga ämm oli kõigutamatu.

„Remont on hea asi, aga see võib oodata. Meil on abi vaja. Sigala katus laseb läbi, isal on abi tarvis. Nelja käega saate kiiresti hakkama.“

„Ja too noorik ka kaasa, õpetame talle päris tööd,“ naeris ämm ja lõpetas kõne. Ta oli juba kõik ära otsustanud ega kaalunudki võimalust, et me ei tule.

Mees ohkas. Tuleb minna, sest tema isal oli eelmisel aastal operatsioon ja ta ei tohi end üle pingutada. Ma ei hakanud mehega vaidlema. Kui vaja, siis sõidame. Ma lihtsalt ei teadnud veel, millega ma nõustun.

Nädalavahetus lendas mööda nagu üks tund. Meest nägin ainult öösel, sest pärast sigala katust tuli tara, siis oli vaja septikuga tegeleda, siis veel midagi.

Mina sattusin aga Tuhkatriinu rolli. Küürisin ämma kahekorruselist maja tema juhendamisel, seejärel õppisin sigadele sööta tegema, kanu toitma ja mune korjama. Õhtuks vajusid jalad all, selg aga ei tahtnud enam sirgeks minna.

„No aitäh, lapsed, aitasite! Järgmisel nädalal ootame jälle,“ saatis ämm meid ära ja surus korvi kaasa. „Oleksite võinud jääda ja puhkuse meie juures veeta. No kui ei, siis ei, aga nädalavahetusel ootame!“

Remonti me pole siiani lõpetanud, kui kedagi huvitab. Sest kevade algusega algas meil tõeline põrgu. Igal nädalavahetusel rassisime nende majapidamises ja pärast seda püüdsime kolmapäevani toibuda, vaevu jalgu järel vedades. Kevad ja suvi maal on ju kõige kiirem tööaeg, nii et meie rabasimegi.

Ma hakkasin seda hiiglaslikku köögiviljaaeda kogu südamest vihkama. Seal oli alati vaja midagi kobestada, istutada, kasta, toestada, väetada või mardikaid ja röövikuid korjata. Ja seda kõike kuumaga. Mehel oli seal oma „meelelahutusprogramm“. Mul oli tunne, et see põrgu ei lõpe mitte kunagi. Varem polnud ma kunagi külma ja talve nii väga oodanud.

Aga isegi siis, kui viimane saak oli koristatud ja kõik tööd justkui tehtud, ei jäetud meid rahule. Ämm helistas endiselt pealetükkivalt ja nõudis, et me tuleksime. Selgitusi, et meil on ka omad tegemised, ta ei aktsepteerinud.

„Mis tööd teil seal korteris olla saavad? Vedelete diivanil, kõht püsti? Ärge mõelge asju välja, tulge meile appi,“ riidles ta pojaga, kui too keeldus tulemast.

Minu vanemad olid samuti sellisest pidevast koormusest šokeeritud.

„Ei, ma saan aru, et oma majaga on alati mingi töö,“ ütles mu ema. „Aga nii ju ei tehta, et teisi inimesi pidevalt kohale tirida. Teie maja, teie mured. Ühe korra võib aidata, teise korra ka, aga mitte iga nädal.“

„Mina sinu asemel ei sõidaks.“

Mina ei sõidakski, aga meest üksi jätta ka ei taha. Kahe päevaga sööb ämm tal aju seest välja, et laisk naine ei tulnud kaasa. Tema ise aga ei oska emale vastu öelda.

„Sa saad aru, nad isaga hakkavad ise seda kõike tegema, pingutavad üle, pärast lamavad pikali ega suuda enam üldse midagi teha. Siis on veel hullem. Ma juba mässasin ülikooli ajal, sellest ei tulnud midagi head,“ ohkab mees.