Abiellunin pimeda mehega, et ta ei näeks armisid minu kehal. Aga meie esimesel abieluööl jättis ta mind ühe tunnistusega sõnatuks…

Armid on mul üheksateist aastast saati. Ma ei hakka üksikasju rääkima, sest see pole praegu oluline — oluline on see, mida nad minu jaoks kahekümne aasta jooksul tähendanud on. Nad tähendanud pikki varrukaid suvel. Tuli kustutamist enne riidest lahti võtmist. Suhteid, mis lõppesid hetkel, kui keegi neid esimest korda nägi, või mis ei alanudki, sest mina ei lasknud neil alata.

Minu nimi on Sofia. Olen nelikümmend üks aastat vana. Elan Tallinnas ja töötan tõlkijana kodust, mis on võimaldanud mul üles ehitada üsna kontrollitud elu — üsna minu oma, üsna kaitstud inimeste pilkude eest.

Andresiga kohtusin kohandatud matkaringis, kuhu mu sõbranna Külli mind peaaegu jõuga registreeris. Andres kaotas nägemise kolmekümne kahe aastaselt degeneratiivse haiguse tõttu. Kui temaga kohtusime, oli ta nelikümmend kolm, elas üksi Põhja-Tallinnas koos oma koera Niloga, töötas terapeutilise massöörina ja hakkama saamise iseseisvusega, mis jättis mind algusest peale sõnatuks.

Ma ei armastanud teda sellepärast, et ta oli pime. Ma armusin temasse, sest ta oli esimene mees aastaid, kes mind päriselt kuulas. Kes naeris südamest. Kes ei pidanud iga vaikust täitma. Kes vastas sellele, mida ma olin öelnud, mitte sellele, mida ta kuulda tahtis.

Aga jah, mõtlesin esimestel kuudel ka seda, et tema pimedus tegi asjad minu jaoks lihtsamaks. Ma ei ütle seda uhkusega. Ütlen seda sellepärast, et see on tõsi ja valetamine ei oma praegu mingit mõtet.

Käisime poolteist aastat koos enne abiellumist. Selle aja jooksul lasin tal tasapisi lähemale tulla, oma aeglasusega, mida ta kunagi ei sundinud. Alati pimedas. Alati ettevaatlikult. Alati selle osaga minust, mis valvas, arvutas, veendus, et miski ei jäänud paljastuks.

Ta ei küsinud kunagi. Mina ei seletanud kunagi.

Abiellusime mais, väike pulmapidu mu ema aias Viimsis. Kakskümmend inimest, grillitud liha, kook, mis ühelt poolt kaldus ja mida kõik teelesid mitte märgata. Andres kandis tumesinist pintsakkuud, mille valimisel aitas tema õde, ja mina kandsin pikkvärvilist sifonkleidiga, sest mais Tallinnas saab seda veel õigustada.

Sel ööl hotellis olin ärevam kui kogu oma elus. Mitte tavalisel pulmapõhjusel. Vaid sellepärast, et olin kahekümne aasta jooksul end kaitsnud ja ei teadnud, kuidas sellest loobuda isegi siis, kui tahtsin.

Andres istus voodi äärele. Oli rahulik, nagu alati. Sirutas mulle käe ja ma istusin ta kõrvale.

Ja siis ütles ta:

— Sofia, pean sulle midagi rääkima. Ja tahan, et sa teaksid — ütlen seda sellepärast, et armastan sind, mitte selleks, et sulle haiget teha.

Süda vajus põhja.

— Esimestel kordadel, kui sind kallistasin, märkasin su kätel midagi. Ma ei öelnud midagi, sest aeg polnud õige ja sest see ei vaja seletust, kui sa ei taha mulle seda anda. Aga ma ei taha, et sa sel ööl muretseksid selle pärast, et mina ei tea. Sest ma juba tean. Ja see ei muuda midagi, mida ma sinu vastu tunnen.

Jäin täiesti liikumatult.

Ta jätkas rääkimist, aeglaselt, selle häälega, mis kunagi valjuks ei tõuse:

— Olen palju mõelnud, kuidas sulle seda öelda. Kas üldse öelda. Ja otsustanud, et tahan, et sul oleks rahulik. Et sa ei peaks täna öösel pimedas olema, kui sa seda ei taha. Et sa ei pea mitte millegi eest hoidma.

Ma ei teadnud, mida öelda. Arvan, et ei öelnud pikka aega midagi.

Lõpuks küsisin, millest saati ta teadis.

— Kolmandal või neljandal korral, kui kohtusime, — ütles ta. — Kui aitasid mul mahakukkunud asjad koristada ja võtsid mul käest kinni, et üle selle kivise lõigu minna. Su varrukad tõusid natuke.

Kolm-neli kuud olime siis koos käinud. Üle aasta oli ta edasi vaikinud.

— Miks sa mulle siis midagi ei öelnud?

Ta kehitas õlgu, omal moel.

— Sest see polnud minu asi öelda. Need on sinu omad. Sina otsustad, mida nendega teed ja millal.

Sel ööl nutsin. Mitte kurvastusest — millestki, mida ma täpselt nimetada ei oska. Leevendusest midagi maha lasta, mida olin nii kaua kandnud, et ei teadnudki enam, et kannan. Mõistmisest, et olin kahekümne aasta jooksul peitnud end pilgu eest, mida Andresel polnud, ja ta oli ikkagi näinud rohkem kui keegi teine.

Jäin magama tuli põlemas esimest korda paljude aastate jooksul.

Kas keegi on sind kunagi täpselt sellisena vastu võtnud, nagu sa oled, hetkel, mil sa seda kõige vähem ootasid?

Kui see lugu puudutas sind — jäta ❤️ ja jaga seda lähedastega.