Arvasin, et kohtasin kohtingul täiuslikku meest, kuni üks telefonikõne pani mind sealt põgenema

Viiekümne kaheksa aastasena ei oodanud ma, et hakkan enne kohtingut uuesti närvis olema. Olen kuus aastat üksi elanud, sellest ajast kui Priit ja mina lahku läksime pärast kahtkümmet kahte aastat koos oldud. See ei olnud dramaatiline lahkuminek — see oli üks nendest, mis teevad rohkem haiget, vaiksetest, mis tulevad siis, kui kaks inimest mõistavad, et on aastaid olnud pigem toakaaslased kui paar. Ütlesime seda üksteisele pühapäeva õhtul, peaaegu hääli tõstmata, ja see oligi kõik.

Mu tütred — meil on kaks, Kristiina ja Paula — on juba ammu öelnud, et peaksin välja minema, uusi inimesi kohtama, mitte reede õhtuti kodus seriaale vaatama. Noorem, Paula, oli see, kes mu rakenduse peale registreeris. Esitles seda nii, nagu oleks see täiesti normaalne, mida kõik teevad. «Ema, sellel on kuuskümmend tuhat kasutajat Tallinnas,» ütles ta, nagu see mind kuidagi veenaks.

Proovisin tõsiselt. Panin üles korraliku foto, kirjutasin enda kohta midagi, mis ei kõlanud ei kurvalt ega meeleheitlikult, ja hakkasin inimestega rääkima. Enamik vestlustest ei viinud kuhugi. Mõni kadus paari päevaga. Mõni osutus nooremaks kui profiilis kirjas. Tavalised asjad selles maailmas, arvan.

Siis ilmus Jüri.

Viiskümmend üheksa aastat, pensionile läinud insener, lesk neli aastat. Tavaline foto, ilma poosimiseta. Sõnumites oli ta otsekohene aga mitte karm. Tal oli huumorimeel ilma üle piiri minemata. Rääkisime kaks nädalat enne kohtumist — piisavalt, et teada, et jutt voolab, aga mitte nii kaua, et kohting muutuks formaalsuseks.

Kohtusime neljapäeval pärastlõunal ühes kohvikus Tallinna kesklinnas, Vabaduse väljaku lähedal. Tulin viis minutit varem ja istusin seljaga ukse poole — seda teen alati, kui olen närvil, et ei peaks vaatama, kes sisse astub.

Jüri tuli täpselt õigel ajal. Ta oli pikem kui oodanud ja liikus nii nagu inimesed, kellel pole kiire. Istus maha, tellis kohvi, küsis, kas leidsin hästi parkimise — see väike küsimus, mis olukorda lõdvestab. Meeldis mulle, et ta ei alustanud lausega «sa oled päris elus ilusam kui fotol». Vihkan seda.

Olime seal ligi kaks tundi. Rääkisime oma lastest — tal on poeg, kes elab Tartus —, aastatest üksinda, sellest kui kummaline on inimestega tuttavaks saada meie vanuses, sellest kui erinev on maailm võrreldes meie noorusajaga. Ebamugavaid vaikusi ei olnud. Tellisime teise kohvi. Ta rääkis, et talle meeldib süüa teha, et pühapäeviti keedab ta hernekesupit üksi endale ja see tuleb alati kümne inimese jagu. Naersin päriselt, mitte viisakusest.

Mõtlesin: see mees on tavaline. Ja viiekümne kaheksa aastasena on tavaline täpselt see, mida otsin.

Siis helises tema telefon.

Ta võttis selle taskust, vaatas ekraani ja kortsutas kergelt kulme. «Vabandust, hetk,» ütles ta. Ja vastas.

Ma ei proovinud kuulata. Vaatasin mujale, võtsin lonksu kohvi. Aga kohvik ei olnud suur ja tema hääl kandus kohale.

— Ütlesin sulle juba, et ei saa praegu. — Paus. — Sest olen hõivatud. — Pikem paus. — Ära hakka. Ära hakka praegu.

Tema toon oli täielikult muutunud. See ei olnud enam rahulik mees, kes oli kahe tunni jooksul minu vastas istunud. See oli keegi, kes tundis seda tooni, kasutas seda mugavalt, selle väsinud ja terava viisiga, mida õpitakse pärast pikki aastaid sama inimesega kasutamist.

Ta pani toru ära. Vaatas mulle otsa. Naeatas.

— Mu õde, — ütles ta. — Alati kõige halvematel hetkedel.

Rääkisime veel kümme minutit. Aga midagi minus oli muutunud. Mitte toon ise — kõigil on keeruline suhtlus perekonnaga. See, mis mulle jäi, oli midagi muud. See oli see, kuidas ta hüvasti jätmata toru pani. See kuidas ta ütles «ära hakka» selle harjumuspärasusega hääles.

Kui õhtul koju jõudsin, kirjutasin Kristiinale. Rääkisin kohtingust. Rääkisin telefonikõnest. Ta ütles, et ehk loen liiga palju sisse, et see oli lihtsalt kõne. Võib-olla tal oli õigus.

Aga mõtlesin ka Priidule. Sellele, kuidas Priiduga olid kõik asjad alati väikesed, mida otsustasin mitte näha. Toon siin, kõneviis seal, asjad mille kohta ta ütles, et liialdан. Ja kakskümmend kaks aastat hiljem istusin kodus pühapäeva õhtul ja ütlesime üksteisele hüvasti hääli tõstmata.

Kirjutasin Jürile samal õhtul. Ütlesin, et pärastlõuna oli meeldiv, et ta on huvitav inimene, aga et ma ei tunne, et see läheks edasi. Selgitusi ei andnud. Ei pea andma.

Ta vastas viisakalt — ilma draamata, ilma survestamiseta. See ütles mulle ka midagi tema kohta.

Võib-olla eksisin. Võib-olla see kõne ei tähendanud midagi. Aga viiekümne kaheksa aastasena tean, et kui midagi paneb mind kahtlema, on selleks tavaliselt põhjus. Ja olen õppinud — hilja, aga õppinud — et seda kahtlust on lihtsam kuulata alguses kui eirata kakskümmend kaks aastat.

Olen rakenduses edasi. Vähem kiiruga ja rohkem kriteeriumitega.

Kas arvad, et ta reageeris õigesti, või laseme end mõnikord liiga palju minevikuhirmust juhtida?

Kui see lugu puudutas sind — jäta ❤️ ja jaga seda lähedastega.