Kui ma töö kaotasin, unustasid mu lapsed minu ära. Kuid kõik muutus päeval, kui nad said teada pärandusest…

Kui ma pärast kahekümne viit tööaastat töö kaotasin, unustasid mu lapsed äkitselt mu telefoninumbri. Alguses püüdsin neid õigustada. Mõtlesin, et nad on lihtsalt hõivatud. Hiljem sain aru, et nad olid minuga hõivatud ainult seni, kuni mul oli midagi anda. Mu poeg lõpetas sõnumitele vastamise, tütar lubas kogu aeg, et tuleb järgmisel nädalavahetusel külla. Mina aga istusin akna all telefon käes ja ootasin. Kõik muutus päeval, kui nad said teada pärandusest, mille olin oma tädipoja naiselt saanud.

Ma olen seitsekümmend viis aastat vana. Elan Tartus väikeses kahetoalises korteris, mille mina ja mu abikaasa ostsime veel neil aegadel, kui seinu ise värvisime ja mööblit tuttavate käest kokku otsisime. Mu mees Jüri suri üheksa aastat tagasi. Sellest ajast saadik olen üksi, aga ma ei tundnud end kunagi täiesti tarbetuna, sest mul oli töö.

Kakskümmend viis aastat töötasin koolisööklas. Ärkasin hommikul kell viis, keetsin suppi, praadisin kotlette, jagasin lastele saiakesi. Käed valutasid, jalad paistes, aga ma tundsin, et mind on vaja. Kuni ühel päeval kutsus direktor mind oma kabinetti ja ütles:

„Leena, te olete meile väga kallis töötaja, aga ajad muutuvad. Me vajame nooremaid ja kiiremaid inimesi.”

Nooremaid.

Ma tõin selle sõna koju nagu kivi taskus. Istusin köögis ja vaatasin kaua oma käsi. Need käed kasvatasid üles kaks last, hoolitsesid haige mehe eest, valmistasid tuhandeid sööke võõrastele lastele. Ja äkki olid need liiga vanad.

Helistasin oma pojale Martinile.

„Ema, ma ei saa praegu rääkida,” ütles ta kiiresti. „Helistan õhtul tagasi.”

Ta ei helistanud.

Siis helistasin tütrele Kairele.

„Ema, pea vastu. Kõigil on praegu raske aeg. Mul on sel nädalal nii palju tegemist.”

Ja siis saabus vaikus.

Varem käisid nad vähemalt aeg-ajalt läbi. Martin laenas minult enne palgapäeva raha. Kaire tõi lapselapsed minu juurde, kui tahtis mehega nädalavahetuseks spaasse minna. Mina ei öelnud kunagi ei. Isegi siis, kui mul endal enam jõudu polnud.

Kui ma töö kaotasin, ei vajanud ma raha. Ma vajasin ainult seda, et keegi ütleks:

„Ema, me oleme sinuga.”

Aga keegi ei öelnud seda.

Ühel pühapäeval küpsetasin õunakooki ja helistasin Kairele.

„Äkki tulete läbi? Küpsetasin kooki.”

Ta ohkas.

„Ema, me ei saa iga nädal sinu juurde sõita. Lastel on ka oma elu.”

Oma elu.

Panin telefoni ära ja esimest korda paljude aastate jooksul viskasin koogi prügikasti. Mitte sellepärast, et see halb oleks olnud. Lihtsalt polnud enam kedagi, kes seda sööks.

Möödus mitu kuud. Õppisin vaiksemalt elama. Käisin turul odavamaid köögivilju ostmas, talvel hoidsin küttekuludelt kokku, õhtuti tõmbasin peale vana Jüri teki. Lapsed helistasid harva. Mõnikord pühade ajal. Lühidalt. Nagu kohustuse pärast.

Kõik muutus pärast mu sugulase Mare surma. Ta elas Pärnu lähedal ega olnud kunagi lapsi saanud. Olime lähedased, kuigi viimastel aastatel nägime harvemini. Pärast tema surma helistas mulle notar ja ütles, et Mare jättis mulle oma väikese maja mere ääres ning osa säästudest.

Ausalt öeldes ei teadnud ma isegi, mida tunda. See polnud rõõm. Pigem segadus. Mul oli Marest kahju. Tema tühjast majast, tema roosidest, sellest vaikusest.

Aga mu lapsed said sellest väga kiiresti teada.

Esimesena helistas Martin.

„Ema, ma kuulsin, et Mare jättis sulle midagi?”

Tema hääl oli korraga soe, selline, mida ma polnud ammu kuulnud.

„Jah. Maja.”

„No see on ju suurepärane. Me mõtlesime Liisiga just suvekodu peale. Peaksime sinna vaatama minema.”

Järgmisel päeval helistas Kaire.

„Ema, miks sa midagi ei rääkinud? Me oleme ju perekond. Selliseid asju arutatakse koos.”

Koos.

Kui ma töölt lahti lasti, ei olnud mingit koos. Kui ma köögis nutsin, ei olnud mingit koos. Kui ma jõuluõhtul telefonikõnet ootasin ja televiisori ees magama jäin, ei olnud mingit koos.

Aga niipea kui ilmus maja ja raha, olime jälle perekond.

Nad tulid juba samal nädalavahetusel. Mõlemad. Koos abikaasadega. Koogi ja lilledega. Kaire kallistas mind nii tugevalt, et mul hakkas ebamugav.

„Ema, kui kõhnaks sa oled jäänud,” ütles ta. „Me peame sinu eest rohkem hoolitsema.”

Martin hakkas kohe majast rääkima.

„Dokumendid tuleb korda teha. Sina üksi ei saa sellega hakkama. Kõige mõistlikum oleks maja kohe meie nimele kirjutada, siis ei teki hiljem probleeme.”

Istusin laua taga ja kuulasin. Nad rääkisid kiiresti ja enesekindlalt. Remondist, suvisest üürimisest, müügist.

Keegi ei küsinud, kas mina üldse tahan seda maja müüa. Keegi ei küsinud, mida see mulle tähendab.

Tol õhtul läksin kööki teed tegema. Elutoa uks oli praokil. Kuulsin Martini häält.

„Peame kiiresti tegutsema enne, kui ema ümber mõtleb. Ta on hea inimene, aga naiivne.”

Kaire vastas vaiksemalt:

„Lihtsalt ära suru liiga tugevalt. Las ta arvab, et see oli tema enda otsus.”

Tass värises mu käes. Keev vesi voolas sõrmedele, aga ma ei karjatanud isegi. Seisin köögis ja sain aru, et nad ei tulnud minu pärast. Nad tulid võtma.

Järgmisel päeval ütlesin, et tahan üksi Mare maja juurde minna. Martin vihastas.

„Ema, milleks sul üksi sinna minna? Sa oled seitsekümmend viis.”

„Just sellepärast tahan ma ise otsustada, kus ma olen.”

Ta kortsutas kulmu.

„Sa käitud imelikult.”

Ja mina vastasin esimest korda üle pika aja rahulikult:

„Ei. Ma lihtsalt käitun lõpuks nagu inimene, kes on veel elus.”

Nädal hiljem läksin notarisse. Ma ei kirjutanud maja laste nimele. Ega andnud neile raha. Osa annetasin hooldekodule Tartus, kus mu mees kunagi viimased kuud veetis. Ülejäänu jätsin endale. Ja otsustasin maja korda teha ning seal suved veeta.

Kui lapsed sellest teada said, algasid etteheited.

„Ema, kas sa karistad meid?”

„Me oleme sinu lapsed!”

„Võõrastele annad rohkem kui meile?”

Kuulasin neid ega tundnud enam viha. Ainult väsimust.

„Teile tuli meelde, et olete mu lapsed alles siis, kui kuulsite pärandusest,” ütlesin ma. „Aga mina olin teie ema ka siis, kui mind kellelegi vaja ei olnud.”

Kaire hakkas nutma. Võib-olla häbist. Võib-olla vihast. Martin lõi ukse pauguga kinni ja läks ära.

Nüüd elan rahulikumalt. Kevadel sõidan Mare maja juurde. Istutasin sinna lavendlit, tegin veranda korda, ostsin väikese raadio. Mõnikord istun õhtuti ja mõtlen oma lastele. Valus on. Muidugi on valus. Ema süda ei ole kivist.

Aga ma ei saa enam lubada, et mind armastatakse ainult siis, kui minult on midagi saada.

Mu lapsed helistavad siiani. Harvemini. Külmemalt. Mõnikord kuulen nende hääles solvanguvarjundit, nagu oleksin mina neid reetnud. Tegelikult lõpetasin ma esimest korda elus lihtsalt iseenda reetmise.

Öelge mulle… kas ema peab tõesti kõik oma lastele andma isegi siis, kui nad mäletavad teda ainult raha pärast?