Mu mees hakkas käima jõusaalis viiekümne kaheksa aastaselt. Kaotas kaalu, ostis uued särgid, vahetas odekolonni. Ütles, et hoolitseb tervise eest, kuid tõde osutus teistsuguseks…

Olime koos kolmkümmend kaks aastat. Kolm last, mакstud laen, kaks kassi, korter Kristiines ja nii etteaimatav rutiin, et teadsin, mida Toomas ütleb, enne kui ta suu avas. Kohv piimaga, ilma suhkruta. Uudised kell seitse õhtul ETV-s. Pühapäeviti — kama ja kohupiim hommikul, uinak diivanil, korvpall Kanal 2-s. Kõik omal kohal.

Ja äkki, jaanuaris, ütleb: kirjutasin end jõusaali.

Vaatasin teda nagu kedagi, kes on äsja teatanud, et astub kloostrisse.

— Jõusaali? — Südame pärast. Arst ütles, et pean rohkem liikuma.

See tundus mõistlik. Toomas oli alati täidlane — selline oli, selleks jäi. Ostsin talle spordijalatsid Sportlandist, küpsetasin saiakesi treeningu järele kaasa võtmiseks. Tundsin end hea naisena. Tundsin end vajalikuna.

Muutused tulid aeglaselt. Nii aeglaselt, et alguses ei pannud neid üldse tähele.

Kõigepealt kaotas kaalu — seitse kilo kolme kuuga. Hea, mõtlesin. Siis lõikas juuksed teisiti. Kummaline, mõtlesin, aga hea. Siis ilmusid uued särgid — istuivad, mitte need tavalised Rezervist. Siis vahetus odekolonni. Kolmkümmend aastat Drakkariga, ja äkki tuleb koju lõhnades millegi kallihinnalise järele, mida ma ei tundnud.

Küsisin, kust see on.

— Kingiti tööl, — ütles ta, vaatamata mulle otsa.

Ma ei hakanud rohkem uurima. Mul oli oma tegemisi.

Sain teada teisipäeval. Juhuslikult, nagu alati selliste asjadega.

Otsisin mikrolaineahju garantiitalongit Toomase öökapi sahtlist — selles, kuhu ta viskab kõik, millele ei leia kohta. Ja kviitungite ning tema ema roosikrantsi vahelt leidsin kokku volditud paberilehe. Naise käekiri.

See ei olnud armastuskiri. Oli hullem. Aadress Kalamajal ja kellaaeg. Ja üks lause punase markeriga kirjutatuna: ootan sind.

Istusin voodil kümme minutit liikumatult. See paberitükk käes. Kuulasin köögi kella.

Kolmkümmend kaks aastat.

Kui ta õhtul tuli, ei karjunud ma. Ei nutnud. Panin õhtusöögi lauale — hapukapsasupp sealiha ja kartulitega, nagu alati — ja ootasin, kuni ta sõi. Siis võtsin paberilehe välja ja panin lauale, tema klaasi ja leiva vahele.

Toomas vaatas seda. Ja ei öelnud midagi.

See lõhkus mind kõige rohkem. Mitte vale, mitte vabandus, mitte ma seletan sulle. Ainult vaikus. Nagu oleks seda kaua harjutanud ja see oleks tal juba valmis.

— Kui kaua? — küsisin.

— Kaheksa kuud.

Kaheksa kuud. Samal ajal kui mina ostsin talle jalatseid Sportlandist.

Samal ööl läks ta venna juurde Mustamäele. Väikese kotiga, nagu poleks plaaninud kauaks jääda. Või nagu oleks tal juba kuhugi minna.

Tütred helistasid järgmisel päeval — keegi oli neile rääkinud. Vanem nuttis. Noorem ütles, et nägi seda tulemas, ja see haavas rohkem kui kõik muu. Et tema teadis, aga mina mitte.

On möödunud üheksa kuud. Toomas käib kuulda järgi ikka jõusaalis. Ikka neis istuvates särkides. Teisest naisest ei tea ma midagi ega taha teada.

Mulle jäid kassid, korter ja kolmkümmend kaks aastat elust, mida arvasin olevat minu oma — kuid mis, nagu selgus, oli ainult minu oma.

Mõnikord istun sellel voodil ja mõtlen: millisel hetkel lõpetasin teda päriselt nägemast? Või vaatasin — ja lihtsalt ei tahtnud märgata?

Ei tea. Ja see on see, mis kõige rohkem rõhub.

Kas teil on kunagi juhtunud, et ei pannud tähele märke, mis olid otse teie silme ees? Või arvate, et mõningaid asju ei ole lihtsalt võimalik näha enne, kui on liiga hilja?