Mu lapselaps abiellus oktoobris. Mind ei kutsutud. Sain teada tütre telefonis olevalt fotolt

Mul on 77 aastat. Olen selles elus palju näinud. Olen nälginud, kaotanud mehe, matnud õe. Arvasin, et miski ei suuda mind enam üllatada.

Kuid on üks valu, millel pole nime. Valu näha foto oma lapselapse pulmadest — lapsest, keda vannis pesid, kellega arsti juures käisid, kellele lugesid õhtujutte — ja mitte seal olla.

Minu nimi on Salme. Ja seda tegi mulle minu perekond.

Mu lapselaps Markus on kolmekümne kahe aastane. Ta on mu tütre Eeva vanim poeg. Kasvatasin teda praktiliselt väiksest peale — Eeva lahkus mehest, kui Markus oli neljane, ja aastaid töötas ta müüjana vahelduvates vahetustes, nii et mina olin see, kes käis talle koolist järele, andis talle vahepala, aitas kodutöödega minu köögilaua taga Tartus.

Markusel ja minul oli midagi erilist. Midagi, mida ei olnud vaja seletada. Kui ta sai kaheksateistkümneks, kinkis ta mulle hõbeketi sinise kiviga. Sain hiljem Eevalt teada, et oli selle ostnud oma säästudest — hoidis kuid raha kõrvale nädalavahetustel baaris töötamisest, et saaks selle mulle osta. Andis selle mulle siidpaberisse mähitult ja ütles — vanaema, see on su silmade värv. Nutsin. Kannan seda iga päev.

Kui ta kolm aastat tagasi Kreetaga tutvus, tutvustas ta mind kohe. Tütarlaps Pärnust, tõsine, töötas logistikafirmas. Tundus mulle hea. Ütlesin Markusele — kui ta teeb sind õnnelikuks, teeb ta ka mind õnnelikuks.

Mida ma ei osanud ette kujutada, oli see, et Kreeta otsustab, et mind pole tema pulmades vaja.

Jaanuaris sel aastal helistas Eeva mulle kummalise häälega. Liiga ettevaatlik, liiga aeglane. Ütles, et Markus ja Kreeta abielluvad oktoobris. Et see saab olema väga intiimne tseremoonia — ainult kakskümmend inimest. Et Kreeta perekond on suur ja ruumi on vähe.

Kuulasin kõike seda ja ootasin edasi, et ta ütleks, millal mulle kutse saadetakse.

Kutset ei saadetud.

Kaks nädalat möödus. Helistasin Eevale.

— Millal mulle kutse jõuab, Eeva?

Pikk vaikus. Siis:

— Emme… Markus tahtis ise sulle rääkida. Kuid… sa ei mahu nimekirja.

Jäin telefoniga käes seisma, teadmata, mida öelda. Arvasin, et kuulsin valesti. Palusin korrata.

— Sa ei ole kutsutute nimekirjas, emme. Need on ainult kakskümmend väga lähedast inimest.

Väga lähedast. Kakskümmend mu lapselapsele väga lähedast inimest. Ja tema vanaema ei olnud nende hulgas.

Eeva selgitas mulle selle häälega, millega inimesed räägivad, kes on sõnu palju harjutanud, et Kreeta oli pulmi korraldanud oma emaga. Et nimekirja olid teinud nad koos. Et mõned Kreeta nõod ei tulnud ka. Et see polnud isiklik.

Pole isiklik.

Seitsekümmend seitse aastat, terve elu sellele perele pühendatuna, ja mulle öeldakse, et see pole isiklik.

Küsisin, kas Markus teadis. Kas ta midagi ütles. Eeval kulus aega vastamiseks.

— Markus on nõus sellega, mida Kreeta tahab. See on nende pulmad.

Panin toru ära. Istusin tugitooliga, kus olen istunud kolmkümmend aastat, ja vaatasin kaua aega seina.

Kõige rohkem ei valuta see, et mind ei kutsutud. Kõige rohkem valutab see, mis tuli enne.

Veebruaris, ilma et ma midagi oleksin öelnud, helistas Markus mulle. See oli lühike, ebamugav kõne, täis vaikusi. Ütles, et pulmad saavad olema väga väikesed. Et loodab, et mõistan. Et kui neil lapsed tulevad, olen ma neile väga tähtis.

Kui neil lapsed tulevad.

Nagu algaks ja lõppeks minu roll tema elus vastavalt sellele, kui palju mind vajatakse.

Ütlesin — Markus, armastan sind väga. Ja see, mida palud, valutab. Kuid kui see on sinu otsus, austan seda.

Ta ütles — aitäh, vanaema. Ja pani toru ära.

Ei helistanud uuesti enne novembrit, pärast pulmi.

Pulmapäev oli oktoobri laupäev. Ma ei teadnud täpset kellaaega — keegi ei öelnud mulle. Tõusin nagu iga teine päev, sõin hommikusööki üksi, läksin üheteistkümnesel kirikusse, sest laupäeviti käin alati üheteistkümnesel kirikus.

Kirikus süütasin küünla Markuse ja Kreeta eest. Ei suutnud teisiti. Kuigi valutas, tahtsin, et neil läheks hästi.

Sel pärastlõunal saatis Eeva mulle foto telefoni. Markus tumedas ülikonnas, Kreeta lihtsa valges kleidis, mõlemad naeratamas kaunis aias. Kakskümmend inimest ümber. Kõik õnnelikud.

Mina polnud seal.

Vaatasin seda fotot pikka aega. Otsisin nägudelt, kas keegi igatseb mind. Kas keegi mõtles mul sellel päeval mõnel hetkel.

Siis panin telefoni ära ja valmistаsin õhtusöögi. Hernehautis. Teen seda laupäeviti juba viiskümmend aastat.

Mu mees Jüri suri kaksteist aastat tagasi. Kui ta suri, oli Markus kahekümne aastane. Tuli matustele nuttes. Kallistast mind kalmistul ja ütles — vanaema, mina hoian sinu eest. Mäletan seda hetke iga kord, kui teda näen.

Või iga kord, kui ei näe.

Sest pärast pulmi pole Markus kodus käinud. Helistab telefoni teel aeg-ajalt — viisakalt, korrektselt, küsib, kuidas läheb. Kuid ei tule. Ei ilmu. Nagu oleksid pulmad olnud ka meie suhte matused.

Eeva ütleb, et andku talle aega. Et Kreetал on tugev iseloom. Et Markus on keerulises olukorras.

Mul on seitsekümmend seitse aastat. Ei tea, kui palju aega on jäänud. Ja aeg, mis möödub teda nägemata, on aeg, mis ei tule tagasi.

Hõbeketti sinise kiviga kannan iga päev.

Sest keegi peab mäletama, kes me üksteisele olime.

Ja teie — kas arvate, et paaril on õigus otsustada, kes nende pulma tuleb, isegi kui see tähendab vanaema kõrvale jätmist? Või on piire, mida ei tohiks kunagi ületada?