68-aastaselt ostsin esimest korda endale reisi sanatooriumi, selle asemel et maksta lapselapse suvise laagri eest. Tütar ütles: “Ema, me arvestasime sinuga.” Ja mina vaatasin oma paistes jalgu ning esimest korda ei tahtnud olla kõigi varulomps

Olen kogu elu olnud see, kes lahendab.

Ma ei ütle seda kaebusena. Ütlen seda nagu fakti, nagu kirjeldaks oma kodu seinte värvi. Olen see, kellele helistatakse, kui on probleem. See, kes tuleb kohale potitäie supiga, kui keegi on haige. See, kes hoiab raha ümbrikuga sahtlis juhuks kui vaja. See, kes ütleb jah enne kui küsimise lõpetanud on.

Nii kasvatati mind. Nii kasvatsin oma lapsed.

Mu abikaasa Toomas suri üksteist aastat tagasi südameatakki, kui vaatas telekas jalgpalli. Kiiresti. Etteteatamata. Sellest saadik elan üksi korteris Tartus, kus olime koos kolmkümmend kaks aastat. Kolmas korrus liftita, mis käib juba raskemalt kui peaks.

Mul on kaks last. Piret, vanem, elab naaberlinnaosas oma mehe ja pojaga — Markusega, kes on üheksa-aastane. Jaan elab Tallinnas ja ilmub kohale jõulude ajal ja mõnel pühal. Jaanil on alati palju askeldamist, palju tööd, palju asju. Ma mõistan seda. Või olen alati mõistnud, mis pole päris sama asi.

Aastaid majandasin pensioniraha nii: vajalik endale, ülejäänu saadaval sellele, kes vajab. Kui Piretil oli ootamatu autokulutus. Kui Jaan vajas laenu, mis täpselt kokkulepitud tingimustel tagasi ei tulnud. Kui poiss vajas kindla margi spordijalatseid, sest kõik koolis kandsid neid.

Ma ei mõelnud sellele kunagi liiga palju. See oli see, mis tuli teha.

Jalgadega seotud probleem algas umbes kolm aastat tagasi. Algul ainult õhtuti, natuke paistust, mis öösel läks ära. Siis ei läinud see enam täielikult ära. Arst ütles, et see on vereringe, et peaksin rohkem kõndima, et võimalusel ei seisaks liiga kaua. Kirjutas välja sukad, mis maksavad kopsakalt ja mida panen igal hommikul jalga pikkade pingutustega, mis vahel jätavad mind hinge kinni.

Möödunud veebruaris istusin ühel pärastlõunal panga pabereid läbi vaatama. Ei tea, miks just sel päeval. Arvan, et kandsin juba mõnda aega rahutust, millele ei osanud nime panna. Vaatasin viimase kahe aasta liikumisi. Ülekanded Piretile. Mobiiimaksed Jaanile. Poisi sünnipäev. Poisi leer. Poisi spordijalatsid.

Siis otsisin internetist sanatooriumi, mida arst oli soovitanud. Üks Haapsalus, mereveeravikuurortiga, veresoonkonna ravimitega, ühekohalise toaga. Kaheksa päeva. Hind tundus mõistlik võrreldes kõigega, mis viimastel aastatel sahtlist välja oli läinud.

Vaatasin seda kolm nädalat enne broneerimist.

Kolm nädalat lehe avamist ja sulgemist. Mõtlesin, et see on tarbetu kulutus. Ütlesin endale, et selle rahaga saaksin maksta Markuse laagri eest juulis — Piret oli juba maininud, et sel aastal on neil napilt.

Ühel teisipäeva hommikul, jalgadega rohkem paistetuna kui kunagi varem pärast seda, kui olin eelmisel päeval aidanud Piretil keldrit koristada, istusin voodile ja vaatasin oma jalgu.

Pahkluud olid nagu kaks apelsini.

Ja mõtlesin: millal oli viimane kord, kui kulutasin raha endale ilma, et pidanuks seda põhjendama?

Vastust ei leidnud.Broneerisin sanatooriumi samal hommikul.

Piretile ütlesin sel pärastlõunal, kui ta tuli Markust järele võtma — poiss oli jäänud lõunale. Ütlesin, et sõidan kaheksaks päevaks Haapsallu, sanatooriumi, juulis.

Ta jäi hetkeks vait, mantel veel seljas.

— Juulis? Aga ema, juulis plaanisime Markuse laagri asja. Me arvestasime sinuga selles.

— Ma tean.

— Sel aastal ei jõua me kuupalga lõpuni hästi ja mõtlesime…

— Ma tean, Piret.

Oli üks neist vaikimistest, mis kaaluvad.

— Noh, — ütles ta lõpuks toonil, mis polnud päris viha, aga polnud ka midagi muud. — Kui sa oled nii otsustanud.

Läks pojaga ära ilma kohvi joomata.

Sel ööl ei maganud hästi. Mõtlesin selle üle. Mõtlesin talle helistada, et ütleksin, et muutsin meelt. Mõtlesin seda päriselt. Telefon on öökapil ja rohkem kui korra võtsin selle kätte.

Aga siis vaatasin oma jalgu uuesti.

Ja ei helistanud.

Sõitsin sanatooriumi juulis. Kaheksa päeva Haapsalus, ühekohaline tuba aia vaatega, termiline bassein hommikuti, jalamassaažid pärastlõunati, söögid rahulikus istudes. Esimesel õhtul nutsin natuke — ei tea, kas kergendusest või süütundest või mõlemast korraga.

Kolmandal päeval lõpetasin telefoni vaatamise iga poole tunni tagant.

Viiendal päeval istusin pärast lõunat aias ja ei teinud tund aega midagi. Lihtsalt olin. Ilma mõtlemata, kes mida vajab.

Ei mäleta, millal viimati nii tegin.

Tulin tagasi jalgadega paremini. Arst oli rahul. Ja millegi muuga seest, millele ei oska täpselt nime panna, aga mis on seotud sellega, et tõestsin endale, et ka mina loen.

Piret helistas kaks nädalat hiljem nagu poleks midagi olnud. Me ei rääkinud sellest. Mõnikord lahenduvad asjad nii, ilma neid läbi rääkimata. Ei tea, kas see on hea või halb. Tõenäoliselt mõlemat.

Mida küll tean, on see, et järgmise kevade reisi olen juba broneerinud.

Seekord ei kulunud otsustamiseks kolm nädalat.

Kulus üks päev.

Kas olete kunagi tundnud, et teie vajadused on alati nimekirja lõpus?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda lähedastega, kes vajavad seda kuulda.