1973. aastal kandis mu ema nii talvel kui ka suvel samu musti kingi. Mul oli tema pärast häbi. Alles kolmkümmend aastat hiljem sain teada, miks ta endale uusi ei ostnud…

Pühapäevahommikud algasid meil alati ühtemoodi. Ema soojendas pliidil vett, valas selle suurde pesukaussi ning pesi köögis minu ja mu õe juuksed puhtaks. Seejärel kuivatas ta need kareda rätikuga ja laotas meie riided voodile.

„Pange nüüd korralikult riidesse ja vaadake, et midagi kortsu ei läheks,” ütles ta.

Endale pani ema aga alati selga peaaegu ühed ja samad riided. Hall seelik, hele pluus ja mustad kingad. Need kingad olid laiad, ühest küljest oli õmblus lahti tulnud ning kõndides tegid need imelikku kriuksuvat häält.

Ta kandis neid nii jaanuaris kui ka augustis.

Oli 1973. aasta. Mina olin üheteistkümneaastane ja mul oli nende kingade pärast kohutavalt häbi.

Elasime Tartus, vana maja kolmandal korrusel. Lifti seal muidugi polnud. Isa töötas autoremonditöökojas, ema aga õmbles ja parandas kodus tuttavate ning naabrinaiste riideid.

Meie köögis vedeles alati mõni pooleliolev töö. Kord ootas laual lühendamist vajav seelik, kord olid toolile laotatud püksid, millele tuli uus lukk ette õmmelda. Nõelad ja niidirullid olid ema ümber kõikjal.

Vahel tuli mõni naabrinaine õhtul mantlit proovima, samal ajal kui pliidil podises supp või kartulid keesid.

Me ei olnud kõige vaesem pere, keda tundsin. Aga ma teadsin juba lapsena, et raha ei tohi niisama kulutada.

Ema luges poes kopikaid ja mõtles enne iga ostu. Kui isa palgapäevani oli veel mitu päeva, söödi seda, mida kodus leidus.

Suvel läksid ema jalad sageli paiste. Kui olime pühapäeval linnas käinud ja koju jõudsime, võttis ta kingad jalast juba esikus, enne kui jõudis käekoti ära panna.

Mina vaatasin samal ajal oma sõbranna Maie ema. Temal olid ilusad heledad kingad, pehme tallaga ja väikese kontsaga. Kui ta kõndis, ei olnud midagi kuulda.

Minu ema kingad aga kriuksusid.

Ühel pühapäeval läksime kõik koos kesklinna. Nägin eemal Maiet ja tema ema ning kiirustasin neile järele.

Ema hüüdis mind.

Ma kuulsin küll, aga tegin näo, et ei kuulnud.

Kõndisin edasi, sest ei tahtnud, et Maie näeks mind jälle ema kõrval nende vanade kingadega.

Ma ei tea tänaseni, kas ema sai aru, miks ma nii tegin.

Mõnikord tahaksin uskuda, et ta ei märganud. Aga nüüd, kui olen ise ema, tean, kui palju lapsed oma vanemate eest varjata püüavad ja kui palju vanemad tegelikult märkavad.

Ükskord küsisin temalt otse:

„Ema, miks sa endale uusi kingi ei osta?”

Ta vaatas korraks oma jalgu ja vastas:

„Need kõlbavad veel küll.”

Rohkem me sellest ei rääkinud.

Tol talvel selgus, et mu õde vajab prille. Õpetaja oli emale öelnud, et tüdruk ei näe enam korralikult tahvlile.

Õde oli minust neli aastat vanem ja käis juba kaheksandas klassis. Ta oli vaikne tüdruk, kes ei tahtnud kunagi kellelegi tüli teha.

Prillid tuli aga kindlasti muretseda.

Umbes samal ajal teatati meie koolis, et kevadel korraldatakse ekskursioon Tallinna. Pidime käima vanalinnas, vaatama muuseumi ja pärast veel natuke linnas ringi jalutama.

Ootasin seda sõitu nädalaid.

Siis kuulsin ühel õhtul, kuidas isa ja ema köögis raha pärast rääkisid.

Nad ei tülitsenud. Isa lihtsalt ütles, et ühest arvest ei saa enam mööda vaadata. Ema vastas vaikselt, et küll nad midagi välja mõtlevad.

Järgmisel päeval ütlesin kodus, et ma ei tahagi ekskursioonile minna.

„Miks siis?” küsis ema.

„Mul hakkab bussis paha.”

See oli vale.

Ema vaatas mulle pikalt otsa, kuid ei hakanud vaidlema.

Hiljem, kui aitasin tal kartuleid koorida, küsis ta:

„Palju see sõit maksab?”

Ütlesin väiksema summa, kui tegelikult vaja oli.

Ema pani noa käest.

„Ütle nüüd õigesti.”

Lõpuks ütlesingi.

Ta ei lubanud mulle midagi. Palus ainult järgmisel päeval koolist loa koju tuua.

Ja ma sain sellele ekskursioonile.

Ema pakkis mulle kaasa võileivad, keedumuna ja õuna. Mäletan, kuidas me bussis laulsime, kuidas Tallinn tundus nii suur ja teistsugune ning kuidas ostsin ühest kioskist väikese postkaardi.

Ma ei mäleta, et oleksin ema tänanud.

Kolmkümmend aastat hiljem, 2003. aastal, läksime õega emale uusi jalanõusid ostma.

Ema oli siis juba vana. Ta käis kepiga ja väsis kiiresti, aga kangekaelne oli endiselt.

Ta ei sallinud, kui meie õega tema eest midagi otsustasime.

„Ma tahan ise proovida,” ütles ta müüjale.

Ta pani ühe kinga jalga, astus paar sammu, võttis selle ära ja palus järgmist.

Meie õega istusime kõrval ja ootasime.

Kui müüja läks laost teist suurust otsima, vaatas õde aknast välja ja osutas teisel pool tänavat olevale vanale majale.

„Kas sa mäletad, mis pood seal kunagi oli?”

Raputasin pead.

„Seal tahtis ema endale tookord uued kingad osta.”

Vaatasin talle otsa.

„Millal?”

„1973. aastal. Kui sul see Tallinna ekskursioon oli.”

Mu õde oli tol ajal viieteistkümnene. Ema oli ta endaga kaasa võtnud, sest tahtis lõpuks ometi uued kingad välja valida.

Õde rääkis, et ema oli mitu kuud raha kõrvale pannud.

Tal oli vana plekist kommikarp, kuhu ta pani õmblustööde eest saadud rublasid ja kopikaid. Mitte palju korraga, aga natuke ikka.

Tol päeval oli ta karbi tühjaks teinud ja raha käekotti pannud.

Poes proovis ema jalga pruune pehmeid kingi.

„Sa oleksid pidanud teda nägema,” ütles õde. „Ta kõndis peegli ees edasi-tagasi ja isegi naeris. Ütles, et ei mäletagi enam, millal tal viimati nii mugavad kingad jalas olid.”

Müüja läks karpi tooma.

Siis oli ema äkki küsinud, kas ta võib veel natuke mõelda.

Nad lahkusid poest ilma kingadeta.

Väljas võttis ema raha uuesti välja ja luges üle.

Ta pani eraldi raha õe prillide jaoks.

Seejärel luges kokku summa, mida oli vaja minu ekskursiooniks.

Kõigeks kolmeks ei jätkunud.

Mu õde oli pakkunud, et võib mõnda aega sõbrannadega väljas käimata jätta ja oma taskuraha kokku hoida.

Aga ema oli öelnud:

„See ei ole sinu mure. Sina käi koolis ja tee oma asju.”

Siis palus ta õel mulle mitte midagi rääkida.

„Las ta läheb rahuliku südamega. Küll mina ükskord kingad saan.”

Istusin seal kingapoes ega osanud midagi öelda.

Ma olin alati arvanud, et ema lihtsalt ei hoolinud oma välimusest. Et talle meeldisidki need vanad mustad kingad või et ta ei tahtnud endale midagi ilusamat.

Aga ta oli tahtnud.

Ta oli kogunud raha, käinud poes, proovinud uusi kingi ja tundnud neist rõõmu.

Ning siis oli ta need tagasi jätnud.

Mitte sellepärast, et tal poleks neid vaja olnud.

Vaid sellepärast, et meil oli midagi rohkem vaja.

Ja mina olin samal ajal tema pärast häbi tundnud.

Mulle tuli äkki meelde see Tallinna postkaart. Olin sellele kirjutanud ainult Maie nime, sest tahtsin sõbrannale näidata, mida olin ostnud.

Emale ei toonud ma midagi.

Isegi aitäh ei öelnud.

Ja siis meenus mulle see pühapäev, kui ema mind tänaval hüüdis ning mina tegin näo, et ei kuulnud.

Kõige rohkem tegi haiget just see mälestus.

Ema istus meie kõrval ja proovis ikka veel kingi. Tema ei teadnud, millest me õega rääkinud olime.

Müüja tuli tagasi kahe paariga.

Ühed olid odavamad, teised pehmemad ja parema tallaga.

Ema valis kohe odavamad.

„Need käivad küll,” ütles ta.

Ma küsisin:

„Aga kummad on mugavamad?”

Ta osutas teistele, kuid lisas kiiresti:

„Need on kallimad. Pole mõtet.”

Vaatasin õele otsa.

Seekord ei hakanud me emaga vaidlema.

Ostsime talle need mugavamad kingad kahe peale.

Enne poest lahkumist kummardusin ja aitasin emal kinnituse korralikult kinni panna.

Ta toetas käe mu õlale.

„Ära nii kõvasti tõmba,” ütles ta. „Mul hakkab jalg valutama.”

Jäin veel hetkeks tema ette kükitama.

Mul oli klomp kurgus ja ma ei tahtnud, et ta seda märkaks.

Hiljem jõudsime talle osta veel mitu paari häid jalanõusid.

Aga ükski neist ei muutnud olematuks seda pühapäeva, kui ma tema kõrval kõndida ei tahtnud.

Ma ei rääkinud emale kunagi, et mäletan seda päeva.

Ei julgenud.

Mõtlesin ikka, et küll ma ükskord ütlen. Küll tuleb sobiv hetk.

Aga mõni vestlus jääbki pidamata.

Ja nüüd, kui ema enam ei ole, mõtlen ma sageli mitte sellele, mida oleksin võinud talle osta, vaid sellele, mida oleksin pidanud talle ütlema.

Et mul on kahju.

Et ma ei saanud lapsena aru.

Et need vanad mustad kingad ei olnud midagi häbiväärset.

Need olid ühe ema vaikne loobumine, mida mina märkasin alles kolmkümmend aastat hiljem.

Kui palju kordi oleme oma vanemate pärast häbi tundnud, mõistmata, millest nad tegelikult meie nimel loobusid?

Kui see lugu sind puudutas, jaga seda oma lähedastega. Võib-olla tuletab see kellelegi meelde midagi, mille eest pole veel hilja oma emale või isale aitäh öelda. ❤️