Võib-olla tõeline ema nii ei elguks. Aga ma lihtsalt ei jaksanud enam…

Mul on 58 aastat. Kogu elu elasin mitte endale – elasin neile. Kui mees meid maha jättis, oli Moonikale 6 ja Kerile 4. Mitte mingit elatist, mitte mingit abi, mitte ühtegi kõnet „kuidas teil läheb”. Kadus – ja kadus. Jäin üksi kahe väikese tüdrukuga, tühja külmkapiga ja laenuga, mida tuli iga kuu maksta.

Töötasin päeval ja õhtuti. Koristassin kontoreid Tartus, nädalavahetustel müüsin Kaubamajas, hiljem võtsin teise vahetuse laos. Ei kurtnud kunagi. Ütlesin endale: pean vastu. Tütred kasvavad üles, lõpetavad kooli – ja see on seda väärt. Uskusin sellesse nagu palvesse.

Moonika astus Tartu Ülikooli. Keri läks Tartu Kutsehariduskeskusesse. Õppemaksud, õpikud, riided, sõidud Tartusse – kõik minu õlgadel. Aga pidasin vastu. Mõtlesin: see on minu investeering tulevikku.

Kui Moonika tuli 4. kursusel Markoga koju ja ütles, et on lapseootel – ei ehmunud. Noored, armastus, see juhtub. Nõustusin, et nad jäävad minu juurde ajutiselt. „Ajutiselt” – see oli viis aastat tagasi.

Neil viiel aastal muutus minu kahetoaline korter Annelinna linnaosas millekski, millele pole head sõna. Hommikul – Moonika ja Keri tülid, kelle kord on hommikusööki teha. Õhtul – Marko tennised koridori keskel visatud ja jalgpall täies hääles. Öösel – väikese Oliveri nutt. Prisma’st ostetud toidukaupu ostsin mina. Elioni arve makssin mina. Koristassin ka peamiselt mina – sest kui mina ei koristanud, ei tõstnud keegi sõrmegi.

Kord arvestasin: kuus kulutan nende peale rohkem kui endale terve aastaga.

Proovisin rääkida. Rahulikult, ilma karjumiseta. Ütlesin: peame kulud jagama. Keri ajas silmad suureks ja seletas väikesest kutsekooli stipendiumist – 200 eurot kuus. Moonika kortsutas kulmu ja tuletas meelde, et nemad Markoga säästävad korteri jaoks. Ja Marko vaikis ning vaatas telefoni, nagu poleks jutt temast.

Rääkisin isegi Marko emaga Võrust. Tema kuulas ära ja vibutas kätt: „No mida te tahate – kaks tütart, kaks peret…” Pakkusin tal Moonika ja Markoga enda juurde võtta – elab ju kolmetoalises majas kahekesi. Ta ei naernud isegi. Tegi lihtsalt näo, et ei kuulnud.

Ja siis, kaks kuud tagasi, tõi Keri koju Taneli. Ja ütles, et on ka lapseootel.

Sel õhtul istusin köögis ja vaatasin kaua seina. Mõtlesin, milline näeb mu korter välja aasta pärast. Kaks võrevoodi. Kaks vankrit. Neli täiskasvanut ja mina – nende keskel, pottide ja pesunõude juures.

Järgmisel hommikul tõusin, läksin kööki, vaatasin neid kõiki – ja tegin seda, mida hea ema nende arvates mitte kunagi tegema ei peaks.

Nad ei suuda siiani uskuda, et ma selleks võimeline olen.

Teie arvates – kus läheb piir ema armastuse ja iseenda kaotamise vahel? Kas see piir üldse eksisteerib?