Vabatahtlik sõudis terve öö üleujutatud tänavatel, et toita hüljatud loomi

Õhtu hämarik laskus linnale kolinal, justkui pime kate, mis peidab tühje maju ja tänavatele laiali kantud prügi. Kuid ükski kate ei suutnud varjata seda, mis toimus kohiseva vee pinna all: üle kallaste paisunud jõgi neelas terveid kvartaleid, kuskil jäid üksikud tänavalaternad uputuse meelevalda, ja mõnel pool katustel ja rõdudel nutsid hädas olevad loomad haledalt. Linn vajas abi, kuid mitte kõik ei söandanud öösel sinna vaenulikku veemaailma sukelduda.

Kuid Lukas, kolmekümneaastane vabatahtlik, kelle silmis oli kustumatu otsusekindlus, oli valmis tegema võimatut. Ta teadis, et üleujutatud tänavatel olid koduta ja koduloomad, keda evakueerimise käigus ei suudetud või ei tahetud kaasa võtta. Ta ise oli lapsepõlves läbi elanud taolise katastroofi ja ei suutnud kunagi unustada, kuidas päästjad tõid välja tema kassi ühest üleujutatud majast. Sellest ajast alates oli ta andnud endale lubaduse: kui kunagi tekib oht, püüab ta pakkuda abikäsi neile, kellele ei ole jätkunud inimlikku lahkust.

Sel õhtul, hoolimata väsimusest pärast pikki päästetöid päeval, lükkas Lukas väikese mootori paadiga vette ja võttis kaasa arvukalt kotte söödaga ja ravimitega. Ta loobus unest, otsustades veeta terve öö hüljatud loomade otsinguil. Paadi ninas asuva vildetule valguses sõudis Lukas aeglaselt üleujutatud majade vahel, kuulates ärevusega igat väiksematki heli. Iga vaikne haukumine või haletsev mjäudumine puudutas teda seesmiselt soojalt tundelisena.

Esimesel ristmikul, kus kunagi seisis kohvikiosk, märkas Lukas koera, kes oli klammerdunud kitsale betoonäärele, mis veest välja ulatus. Koer oli märg kuni kontideni, värises ja hädavaevu suutis häält teha. Rõõmus, et ta ei sõitnud mööda, sõudis vabatahtlik lähemale ja pakkus loomale leivatükki ja kuivtoitu. Koer ründas ahnelt toitu, nägi välja nii kõhnana, et Lukasele oli nägemine talumatult valus. Kui koer oli kõhu täis söönud, ronis ta värisedes, kuid usaldades, paati, justkui öeldes: „Ma usaldan sind“.

Paar tundi hiljem, vaiksel bulvaril, kuulis Lukas kõva mjäudumist. Kuupaistelise bussipeatuse juures märkas ta liikumist ja otsustas seda kontrollida. Selgus, et seal istus kass, kes klammerdas end kahe poja külge. Vesi jõudis peaaegu nende käppadeni, ja peagi oleks liiga hilja olnud. Tundnud võõrast, urises kass, kaitstes oma pisikesi, kuid Lukasele kotte näidates, andis järele. Nii, ettevaatlikult ja aeglaselt, õnnestus tal ema-kass ja pojad paati viia, ümardades need tekkidesse, et kaitsta läbi imbunud tuule eest.

Mida kaugemale Lukas üleujutatud tänavatele tungis, seda selgemalt kasvas tema südames kibedustunne: majad seisid tühjad kui merekarbid ilma pärliteta. Linlased lahkusid kiirustades, päästes ennast ja lähedasi, kuid unustades need, kes olid vaikivad perekonna liikmed. Teekonnal leidis Lukas korduvalt looduse karmi käsi kogenud loomi: kord vana viiekorruselise rõdul, kord lagunenud garaažis. Mõned neist olid hammustatud, haavatud või kurnatud. Ta jagas sööta, pakkis need soojadele tekkidele, kui paadi mahutavus lubas. Ta ise tundis, kuidas jõud kadus – terve öö ei sulgenud ta silmi, toimetades vaid entusiasmist.

Koiku ajal jõudis vabatahtlik linna servani, kus vesi oli veidi madalam, ja siis paat äkitselt jäi tänavakonstruktsioonide rusude vahele kinni. Mootor vaikis ja ümberringi valitses sügav vaikus. Koos koera ja mitme kassiga pardal rakendas Lukas kõik jõupingutused paadi vabastamiseks. Pärast mitmeminutilisi ahnete tõmblusi õnnestus tal see: paat liikus uuesti teele, suunakursil pääsemajani, mille päästjad olid varustanud allesjäänud maanteest mitte kaugel.

Kui esimesed päikesekiired silmapiiri puudutasid, jõudis Lukas lõpuks kaldale. Tervitajate seas oli neiu nimega Emy, veterinaararst, kes vaatas imetledes, kuidas üks päästetud loom teise järel paadist välja hüppasid. Koer, keda ta oli betoonäär-test välja toonud, wagged its tail (lahtiselt saba vastu puudutanud), justkui teades, et nüüd on kõik hästi. Kass hoidis poegi enda lähedal, lastes neid oma teki seest mitte välja. Kõik vaatasid Lukas tänulikult, kuigi nad ei saanud seda sõnadega väljendada.

Lukas, vajudes väsimusest, langes koos kergendus tundega otse niiskele maapinnale. Ta tundis, kuidas keegi laskis oma käe tema õlgadele – see oli üks päästjatest, kes vaikselt ütles: „Sa tegid võimatut“. Ja Lukas, tundes rinna sees tulist emotsiooni lainet, vaatas neid väsinud loomi ja mõtles: „Pole midagi võimatut, kui mõistad, mille nimel võitled“.

Mõnikord on vaja vaid üht inimest, kes riskib enda mugava öö ohvriks tuua teisel elude nimel, et saada päästmiseks kõrsuks kümnetele kaitsetutele olenditele. Ja see öö, mis veedeti paadil õrnalt ohtlike tänavate vahel, jäi mällu igaveseks elavaks tõendiks, et lihtsad inimlikkus ja lahkus võivad valgustada ka kõige tumedamat pimedust.