„Vaata, millega su ema tegeleb. Ära endale liiga suuri tulevikuplaane tee,“ ütles õpetaja terve klassi ees poisile, kes pärast tunde emal koolipõrandaid pesta aitas. Kakskümmend aastat hiljem kohtusid nad uuesti…

Martin tuli meie klassi seitsmendas klassis. Klassijuhataja ütles hommikul ainult, et meiega liitub uus õpilane, kelle pere oli hiljuti teise linna kolinud, ning palus meil aidata tal uues koolis kohaneda.

Esimestel nädalatel ei paistnud Martin millegi erilisega silma. Ta oli vaikne, hoidis pigem omaette ega püüdnud iga hinna eest teistega sõbraks saada. Vahetundides istus ta sageli oma kohal või rääkis paari poisiga meie klassist. Mõne aja pärast harjusime temaga ära ja tundus, nagu oleks ta meie klassis alati olnud.

Ühes asjas oli Martin aga meist enamikust selgelt parem. Matemaatika tuli talle kuidagi iseenesest. Kui ülejäänud klass lootis, et õpetaja meid tahvli juurde ei kutsu, tõstis Martin ise käe. Ta võis ülesannet vaadata vaid mõne hetke ja juba teadis, kust alustada.

Meie matemaatikaõpetaja märkas seda kiiresti. Martin hakkas käima olümpiaadidel ja koolidevahelistel võistlustel. Mõnikord tuli ta tagasi teise või kolmanda kohaga, mõnikord võitis. Ta ise sellest eriti ei rääkinud. Õpetaja oli tavaliselt tema tulemuste üle palju uhkem kui Martin ise.

Tema perest ei teadnud me alguses peaaegu midagi. Teadsime vaid, et ta elas emaga väikeses korteris koolist umbes paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Isa kohta Martin midagi ei rääkinud ja keegi eriti ei küsinud.

Ühel õhtul läksin pärast trenni koolist läbi, sest olin oma vihiku klassi unustanud. Koridor oli peaaegu tühi. Siis nägin Martinit trepi juures suure sinise ämbriga. Tema kõrval pesi põrandat naine, keda olin koolis varemgi näinud.

See oli tema ema.

Ta töötas meie koolis koristajana.

Hiljem saime teada, et Martin jäi üsna sageli pärast tunde emale appi. Ema vastutada oli mitu koridori, trepid ja osa klassiruume ning mõnel õhtul läks tööga kaua. Martin kandis vett, tõstis toole laudadele, viis prügikotte välja ja vahel võttis ise mopi kätte, et ema varem koju saaks.

Ta ei häbenenud oma ema. Seda oli kohe näha. Kui nad koridoris kohtusid, rääkis ta temaga samamoodi nagu iga teine laps oma emaga. Aga talle ei meeldinud, kui klassikaaslased hakkasid tema pere kohta küsimusi esitama.

Lapsed oskavad vahel olla julmad just seal, kus nad tajuvad, et teine inimene on haavatav. Mõni poiss hakkas teda koristaja pojaks kutsuma. Keegi küsis kord naerdes, kas Martin saab kodus ka taskuraha asemel põrandapesuvahendit. Teisele tundus väga naljakas jätta oma kommipaber meelega põrandale ja öelda, et küll Martini ema selle ära koristab.

Martin tavaliselt ei reageerinud. Ta korjas paberi üles, viskas prügikasti ja läks minema. Alles siis, kui keegi ütles midagi otseselt tema ema kohta, muutus ta nägu. Enda kohta võis ta palju ära kannatada, ema kohta mitte.

Mõne aja pärast tüdines suurem osa klassist sellest narrimisest. Martin oli hea poiss, aitas teistel matemaatikat õppida ega otsinud kellegagi tüli. Ka vanemad õpilased, kes teda õhtuti koolis emale appi jäämas nägid, ei naernud tema üle. Vastupidi, vahel aitas keegi tal toole tõsta või raskeid veepudeleid koristusruumi viia.

Kõige ebameeldivam polnudki lõpuks see, mida mõned õpilased ütlesid.

Meie klassile tuli uus bioloogiaõpetaja.

Alguses arvasime lihtsalt, et ta on range. Ta nõudis vaikust, kontrollis koduseid töid ja võis mõne unustatud vihiku pärast terve tunni pahas tujus olla. Selles poleks olnud midagi erilist. Peagi märkasime aga midagi muud.

Ta suhtus lastesse väga erinevalt.

Kui mõne õpilase vanem oli arst, ettevõtja või mõne kohaliku asutuse juht, oskas õpetaja tema vastu üllatavalt kannatlik olla. Kui seesama õpilane vastamisel eksis, anti talle võimalus mõelda, parandada ja uuesti proovida. Teistega polnud ta sugugi nii leebe.

Ühel päeval küsis ta tunnis, millega meie vanemad tegelevad. Enamik vastas küsimusele pikemalt mõtlemata. Kui järjekord Martinini jõudis, ütles ta lihtsalt, et tema ema töötab siin koolis.

Õpetaja sai kohe aru, kellest jutt käib.

Sellest päevast muutus midagi.

Alguses olid need väikesed märkused, millele keegi erilist tähelepanu ei pööranud. Kui Martinil oli kodune töö tegemata, küsis õpetaja, kas tal polnud jälle õppimiseks aega. Kui ta hilines pärast vahetundi minuti, märkis õpetaja selle kohe ära. Kui mõni teine õpilane sama tegi, ei juhtunud sageli midagi.

Bioloogia polnud Martini tugevaim aine. Ta sai hakkama, kuid erinevalt matemaatikast pidi ta selleks päriselt õppima. Vahel sai ta kolme, vahel nelja. Uue õpetaja juures hakkasid tema hinded aga järjest langema.

Kõige hullem juhtus ühe kontrolltöö järel.

Martin oli saanud halva hinde ja läks pärast tundi küsima, kas ta võiks töö uuesti teha. Õpetaja ütles talle kogu klassi kuuldes, et kõigist ei peagi saama arste, insenere ega teadlasi. Seejärel vaatas ta koridori poole, kus Martini ema parasjagu koristuskäru lükkas, ja lisas lause, mida paljud meist mäletasid veel aastaid hiljem.

„Vaata, millega su ema tegeleb. Ära endale liiga suuri tulevikuplaane tee.“

Klass jäi täiesti vaikseks.

Martin ei vastanud. Ta pani vihiku kotti ja istus oma kohale. Mäletan, et ta vaatas terve ülejäänud tunni aknast välja. Kui kell helises, lahkus ta esimesena.

Pärast tunde nägin teda jälle emaga. Martin kandis ämbrit ja ema pesi treppi. Ma ei tea, kas ta rääkis emale, mis tunnis juhtus. Tol õhtul tundus ta lihtsalt tavalisest vaiksem.

Sellest sai alguse kummaline vastasseis, kuigi Martin ise selles peaaegu ei osalenud. Õpetaja leidis ikka põhjuse talle midagi öelda. Mitte iga päev ja mitte nii, et sellest oleks saanud üks suur skandaal, vaid väikeste märkuste kaudu, mida oli raske kellelegi tõestada. Just sellepärast mõjus see võib-olla veel hullemini.

Martini ema käis kord kooli juhtkonnaga rääkimas. Pärast seda muutus õpetaja mõneks ajaks ettevaatlikumaks, kuid tema suhtumine ei muutunud. Martin ise palus emal lõpuks enam mitte sekkuda. Ta ütles, et tahab lihtsalt kooli lõpetada ja edasi minna.

Aastad möödusid.

Gümnaasiumis muutus Martin palju. Ta hakkas veel rohkem matemaatikaga tegelema, õppis füüsikat ja käis suviti tööl. Ühel suvel oli ta ehitusel abitööline, järgmisel töötas ühe väikese ehitusfirma juures. Ta ütles, et tahab pärast kooli õppida midagi, millest oleks päriselt kasu ja millega saaks kunagi ise midagi üles ehitada.

Bioloogiaõpetaja suhtumine temasse ei muutunud lõpuni. Ta ei öelnud enam nii otseseid asju nagu varem, kuid Martin teadis väga hästi, mida õpetaja temast arvab.

Pärast lõpetamist läksid meie teed lahku. Mõni läks Tallinna õppima, mõni Tartusse, keegi kolis Soome, mõni jäi kodulinna. Esimestel aastatel suhtlesime veel üsna tihti, hiljem aina harvemini.

Martin kadus peaaegu täielikult meie vaateväljast.

Kuulsime vaid, et ta oli läinud ehitust õppima ja töötas samal ajal. Hiljem olevat ta koos ühe tuttavaga väikese firma teinud. Rohkem ei teadnud enamik meist midagi.

Kakskümmend aastat pärast kooli lõpetamist otsustasime korraldada klassikokkutuleku.

Selleks ajaks olime kõik juba neljakümne lähedal. Meie klassis oli õpetajaid, raamatupidajaid, müügiinimesi, kaks ettevõtjat, üks arst ja mitu inimest, kes olid aastaid välismaal elanud. Mõni tuli kokkutulekule koos abikaasaga, mõni üksi.

Martin tuli samuti.

Alguses ei tundnud ma teda peaaegu äragi. Mitte sellepärast, et ta oleks saabunud kalli autoga või kandnud midagi silmatorkavat. Vastupidi. Ta oli üsna tagasihoidlikult riides ja rääkis endiselt rahulikult, nagu kooliajal.

Alles õhtu jooksul hakkasime teada saama, mis temast tegelikult saanud oli.

Tema väikesest ehitusfirmast oli aastatega kasvanud ettevõte, kus töötas kümneid inimesi. Nad renoveerisid kortermaju, ehitasid eramuid ja olid teinud töid ka väljaspool Eestit. Martin ei rääkinud summadest ega uhkustanud millegagi. Kui keegi küsis, kuidas ta selleni jõudis, kehitas ta õlgu ja ütles, et alustas sellest, mida oskas, ning tegi lihtsalt aasta aasta järel tööd.

Kõige rohkem huvitas mind aga tema ema.

Martin ütles, et ema oli juba aastaid pensionil. Ta oli ostnud talle väikese korteri, kus ema sai rahulikult elada, ning suved veetis naine nüüd maakodus, mida ta oli endale alati soovinud.

„Ta töötas piisavalt,“ ütles Martin ainult.

Õhtu oleks võinud sellega lõppeda, kuid meie kokkutulekule olid kutsutud ka mõned endised õpetajad.

Nende hulgas oli meie kunagine bioloogiaõpetaja.

Ta oli selleks ajaks juba pensionile jäänud. Kui ta saali tuli, tervitas ta endisi õpilasi, küsis perede ja töö kohta ning püüdis meenutada, kes kus istus ja milline õpilane oli olnud.

Siis märkas ta Martinit.

Ma olin üsna lähedal ja nägin täpselt, kuidas õpetaja hetkeks seisma jäi. Ilmselt oli keegi talle juba rääkinud, millega Martin nüüd tegeleb, sest ta teadis tema ettevõttest.

Nad polnud kakskümmend aastat kohtunud.

Õpetaja läks lõpuks Martini juurde. Nende vestlus kestis vaid paar minutit. Keegi ei tõstnud häält ja Martin ei meenutanud talle kõigi ees vanu solvanguid. Ta ei küsinud, kas õpetaja mäletab oma sõnu, ega hakanud rääkima sellest, kui palju ta nüüd teenib.

Mingil hetkel küsis õpetaja tema ema kohta.

Martin vastas, et emal läheb hästi ja ta ei pea enam ammu koolipõrandaid pesema. Seejärel jäi ta hetkeks vait ja lisas ainult ühe asja.

Ta ütles, et pole oma ema tööd mitte kunagi häbenenud.

Õpetaja ei vastanud kohe midagi.

Võib-olla meenus talle sel hetkel poiss, kes pärast tunde kooli jäi, tõstis toole laudadele ja kandis raskeid veeämbreid, et tema ema saaks natuke varem koju. Võib-olla meenus talle ka see päev, mil ta terve klassi ees ütles, et sellise ema poeg ei peaks endale liiga suuri tulevikuplaane tegema.

Martin ei oodanud vabandust. Vähemalt meile tundus nii. Ta vahetas teemat ja läks mõne minuti pärast teiste klassikaaslaste juurde.

Mind jäi aga kogu ülejäänud õhtu kummitama üks mõte.

Kooliajal vaatas õpetaja Martini ema ja nägi koristajat. Martin vaatas sama naist ja nägi inimest, kes tõusis igal hommikul vara, töötas terve päeva ning kasvatas üksi poega nii hästi, nagu oskas.

Kakskümmend aastat hiljem polnud Martinil enam kellelegi midagi tõestada.

Ja võib-olla oligi just see kõige suurem erinevus nende kahe vahel.

Mida teie arvate: kas õpetaja peaks pärast nii paljusid aastaid Martinilt vabandust paluma või on mõni vabandus lihtsalt liiga hiljaks jäänud?