Ta oli mulle vaid minia… kuni ühel päeval kõik muutus

Ma jäin ootamatult raskelt haigeks. Ainus inimene, kes minu juurde tuli, oli mu minia. Seitse päeva järjest tõi ta värskeid toiduaineid, keetis kanapuljongit, toitis mind lusikaga, koristas kodu ja lahkus nii vaikselt, justkui ei tahaks mind segada. Kogu selle aja ei lahkunud ma oma toast – mul polnud jõudu isegi tõusta. Aga kui ma lõpuks voodist tõusin ja elutuppa läksin, tardusin üllatusest. Alles siis sain aru, kes mu minia tegelikult oli…
…ainus inimene, kes mind tõeliselt armastas.
Seisin elutoa ukseavas, nõjatudes nõrgalt uksepiidale, ega suutnud oma silmi uskuda. Tuba, mida ma mäletasin sünge ja tolmusena, oli nagu kevadega täidetud. Uued valged kardinad liikusid vaikselt avatud aknast tulevas tuules. Akna­laual seisis pott kannikestega – minu nooruse lemmiklilled. Laual oli käsitsi tikitud linik ning väike vaas meega ja kuivatatud lodjapuu marjadega. Kõik säras puhtusest ja soojusest.

Kuid kõige tähtsam – diivani kohal rippus minu vana foto, tehtud minu pulmapäeval, läikima poleeritud raamiga. Selle all oli väike sedel. Mu käsi värises, kui ma lähemale astusin:
„Sa oled oluline. Isegi siis, kui sulle tundub, et oled üksi.”

Mu silmad läksid vett täis. Istusin diivanile ja hoidsin seda sedelit kaua käes. Tundus, et selles oli kogu soojus, mida ma kunagi saanud… ja kaotanud.

Mu minia nimi oli Kristi. Kui mu poeg Mart viis ta meie koju viis aastat tagasi, olin ma temasse külmalt suhtunud. Mitte meelega – olin lihtsalt väsinud naine, lesk, kes oli oma poja üksi üles kasvatanud. Kartsin, et kaotan tema armastuse. Ta muutus võõraks sel päeval, kui tema silmadesse ilmus tema.

Kristi püüdis – ma nägin seda. Aga ma jäin kinniseks. Ei kutsunud teda kööki, ei alustanud juttu, ei tänanud kingituste eest. Kui nad välja kolisid, tundsin kergendust. Mart käis harva ja ma süüdistasin teda.

Aga nüüd, kui ma olin nädala veetnud elu ja surma piiril, kui mu vanad sõbrannad ei helistanud ja naabrid ei tundnud huvi, oli Kristi siin.
Iga päev.

Kaheksandal päeval läksin toast välja. Üheksandal – helistasin talle.
— Tere? — tema hääl oli pehme ja rahulik.
— Kristi… — ma kõhklesin. — Kas sa saaksid… minu juurde tulla?
— Muidugi. Olen juba lähedal.

Kahekümne minuti pärast seisis ta ukse taga puuviljade koti ja selle sama kanapuljongiga. Ma avasin ukse – ja puhkesin nutma. Ta kallistas mind vaikselt ja tugevalt, nagu omaenda. Mitte nagu tütart – vaid nagu inimest, kes mõistis, et mind võib armastada ka sellisena, nagu ma olin.

Me istusime laua taga ja ma naersin esimest korda üle pika aja. Mitte valjusti – vaid siiralt. Kristi rääkis oma tööst, sellest, kuidas lõpetas massaažikursuse, ja et Mart oli läinud konverentsile. Esimest korda tundsin, et ma pole hüljatud, vaid vajalik.
— Miks sa tulid? — küsisin lõpuks. — Miks sa hoolitsesid mu eest, kuigi ma…
— Sest ma olen ka kunagi olnud üksi, — vastas ta. — Ja ma tean, mis tunne see on – vajada kellegi soojust ja mitte seda saada.

Need sõnad jäid minusse, nagu nael seina sees, mille külge riputatakse lamp: valus, aga annab valgust.

Kuu aja pärast märkasin, et Mart ei helistanud ega kirjutanud. Küsisin sellest ettevaatlikult. Kristi langetas silmad.
— Me ei ela hetkel koos, — ütles ta vaikselt. — Ta… leidis kolleegi vastu huvi.
— Mis? Miks sa vaikisid?
— Sest sa olid haige. Ja sest ma armastan teda ikka veel.

Ja jälle – mu süda vastas mitte etteheitega, vaid valuga tema pärast. Kuidas ma sain seda naist pidada võõraks? Ta oli mulle lähem kui mu enda poeg.

Aja jooksul saime peaaegu sõbrannadeks. Kristi tuli iga nädalavahetus, me valmistasime koos süüa, küpsetasime kooke, lugesime raamatuid. Ma isegi õpetasin talle kudumist. Mõnikord tundsin, et igatsen teda nädala sees, ja hakkasin talle kirjutama. Ta vastas kiiresti ja soojalt, nagu oleks oodanud.

Ühel ööl ärkasin valust. Süda pitsitas, oli raske hingata. Kutsusin kiirabi. Kristi jõudis varem kui arstid.
— Ma olen siin, ema, — ütles ta esimest korda nii.

„Ema”. See polnud lihtsalt nimi – see oli andestus, aktsepteerimine, armastus.

Haiglas olin viis päeva. Kogu see aeg oli ta minu kõrval, nagu oma tütar.
Ja Mart ei tulnud. Ei helistanud.
Ma sain aru: minu pere ei ole see, kes sünnitas, vaid see, kes jäi.

Kevadel kolis Kristi minu juurde. Ütles, et nii on lihtsam hoolitseda. Ma teadsin – ta lihtsalt ei tahtnud, et ma oleksin üksi. Aga ma ei vaielnud vastu. Oli hea ärgata tema sammude heli peale, kuulda, kuidas ta kohvi keedab ja endamisi laulab.

Me tegime maja taha väikese aia. Istutasime roose, maasikaid, mõned sõstrapõõsad. Mina, vana ja haige seljaga, tundsin, et tulen ellu tagasi.

Ühel päeval, peenraid kastes, ütles ta:
— Tead, ma ootasin last. Marti last. Paar aastat tagasi.
Ma tardusin.
— Miks sa ei öelnud?
— Sest tema ei tahtnud. Ja siis… ma kaotasin.

Me vaikisime kaua. Ma ei teadnud, mida öelda. Aga siis võtsin ma teda esimest korda ise käest.

Suvel läksime mere äärde. Esimest korda kahekümne aasta jooksul lahkusin linnast. Elasime väikeses majakeses nõlval – hommikul jõin teed terrassil, õhtul jalutasime mööda randa.
— Ma hakkasin jälle hingama, — ütlesin kord.
Kristi naeratas:
— Ja mina – elama.

Kui sügisel Mart helistas, vastasin. Me rääkisime rahulikult. Ma ei süüdistanud ega kurtnud. Ütlesin lihtsalt:
— Ma ei ole üksi. Kristi on mu pere.
Ta vaikis. Siis ütles vaikselt:
— Anna andeks. Ma kaotasin palju.
Aga oli juba hilja.

Aasta hiljem jäin uuesti voodisse. Seekord tõsiselt. Valud olid tugevamad, mälu libises käest. Arstid ütlesid, et keha annab tasapisi alla.

Kristi istus igal õhtul mu voodi kõrval. Hoidis mu kätt, luges valjusti, silitas mu juukseid. Ühel hommikul ärkasin – ja tema magas toolil, pea minu peopesal.
Ma sosistasin:
— Anna andeks kõige eest, mida ma ei teinud.
Ta naeratas läbi une:
— Sa oled juba kõik heastanud, ema.

Viimasel talvel kirjutasin talle kirja. Peitsin selle kummutisahtlisse, tikitud rätiku alla. Ma teadsin – ta leiab selle.

„Mu kallis Kristi.
Aitäh sulle. Sinu headuse eest. Kannatlikkuse eest. Armastuse eest, mida ma ei olnud ära teeninud, aga sain.
Kui ma saaksin elu uuesti elada – võtaksin sind kohe vastu. Ja kutsuksin tütreks esimesest päevast.
Olgu su elus inimene, kes armastab sind nii, nagu sa väärid.
Ja kui ma olen kuskil lähedal, olen alati sinu üle uhke.
Armastusega.
Ema.”

Ma ei tea, kui palju mulle veel aega anti. Aga igal hommikul, kui avasin silmad ja nägin teda – oma miniast saanud tütart – tänasin ma saatust.
Et ühel pimedamal hetkel tuli mu ellu valgus.
Ja jäi.