Sellel hommikul vastasin kogemata kõnele, mis tuli minu mehe telefonile. Teisel pool kostis naisehääl – rahulik, enesekindel, ja see ei olnud üldse üllatunud, kuuldes mind

Olin veel voodis, kardinasse mässitud, mõeldes tavapäraseid nädalavahetuse plaane: kohv, jalutuskäik, võib-olla õhtul film lastega.
Telefon vibreeris öökapil. Tõstsin toru mõtlemata – harjumus, nagu sadu kordi varem.
— Hallo?
Ühe sekundiline paus, ja siis rahulik, soe, liialt enesekindel naisehääl:
— Tere hommikust… Ma arvasin, et see oled tema.
Ta ei küsinud „kes räägib?”, ei olnud segaduses, ei katkestanud kõnet. Lihtsalt… teadis.

— Kellega te soovisite rääkida? — küsisin rahulikumalt, kui tundsin.
— Temaga, — vastas ta nii igapäevaselt, nagu telliks kohvi. — Eile õhtul ei vastanud ta.

Midagi minu sees tardus. Eile õhtul oli ta „sõpradega”. Naasis hilja, vaikselt, nagu inimene, kes ei taha maja äratada.
Ta ei öelnud rohkem midagi. Mina ka mitte. Lihtsalt katkestasin.
Aga see toon – soe, lähedane, ilma piinlikkuseta – jättis jälje, mida ei saa kustutada.

Tõusin üles nagu unes.
Köögis mürises kohvimasin, päike paistis läbi ribakardinate. Kõik oli nagu alati. Välja arvatud see, et mina vaatasin teisiti.
Telefon oli laual.
Avastasin kõnelogid: kaheksa kõnet, neliteist sõnumit samalt naiselt.
Peatusin ühel sõnumil, saadetud kell 22:41: «Hea, et sa olid seal. Head ööd».
Süda lõi kõvasti oimukohtadesse.

Ma ei ole selline, kes teeks stseene emotsikonide ja vihjete pärast.
Aga need ei olnud emotsikonid. See oli kellegi koht tema päevas. Ja võib-olla enam mitte vaid päeva.

Kui ta tuli hommikujooksult, seisin tema telefon käes. Ta ei pööra pilku kõrvale.
— Ta helistas, — ütlesin mina. — Vastasin. Ta ei olnud üllatunud.
Ta hingas sügavalt sisse, nagu enne pikka sukeldumist:
— Tahtsin sul öelda.
— Ütle.
— Me kohtume. Juba mitu kuud. Ma ei plaaninud seda, aga… nii juhtus.

Need kolm sõna — «nii juhtus» — tabasid valusamalt kui ükski vale.
Sest «nii juhtus» — on juhuslikkus.
Aga see, mis kestab kuid, — on valik.

Vestlus oli lühike.
Ma ei tahtnud kuulata kõnesid «tühjusest», «märkamatust» ja «elu viis lahku».
Olin seda kõike juba kuulnud – teiste lugudest. Ei arvanud, et olen sellel poolel.

— Korja asjad kokku, — ütlesin rahulikult. — Täna.
Ta ei vaielnud vastu. Pakkis kiiresti, draamata.
Toolile jäi särk – see sama, milles me kunagi esimest korda ühisüritusel käisime.
Hetkeks tahtsin selle ära visata. Jätan alles. Mitte tema jaoks – vaid enda jaoks.

Esimesed päevad olid nagu jalutuskäik tühjas majas, kus kaja vastab igale sammule.
Lapsed esitasid küsimusi ettevaatlikult. Sõbrad kirjutasid, helistasid, pakkusid „rääkida”.
Aga ma valmistasin teed, jalutasin ja õppisin harjuma vaikusega, mis asendas tema õhtused puldiklõpsud ja hommikused «tee mulle muna».

Kuu aega hiljem helises fonolukk.
Ta seisis ukse ees jope seljas, see sama kohmakas kott üle õla – nagu siis, kui ta esimest korda minu juurde kolis.
— Võib rääkida? — küsis.

Istukasime köögis. Lõhnas värske leivana, nagu pühapäeviti «enne kõike seda».
Ta ütles, et kõik selle naisega on lõppenud, et «sai aru, mida kaotas», et «vaja võimalust usaldus taastada».
Kuulasin ja tundsin, kuidas sees midagi väriseb – mitte haletsus ega pehmus, vaid mälestus.
Mälestus aastatest, teest, mida oleme koos läbinud ja mida on raske üle tõmmata.

— Ma ei palu, et sa unustaksid, — ütles ta. — Ainult… et annaksid mulle võimaluse tagasi tulla. Alustada uuesti.

Pikk vaatlesin teda.
Nägin inimest, kes mind reetis, ja seda sama, kellega oleme seda kodu ehitanud.
Ja äkki mõistsin: lihtsat vastust pole.
Petmine ei pane alati punkti. Mõnikord ei jagune elu „jah” ja „ei”.

Ma ei vastanud kohe. Ütlesin, et mõtlen järele.
Ta noogutas ja lahkus – aeglaselt, nagu inimene, jättes maha mitte asju, vaid midagi palju raskemat.

Õhtul istusin laua taga üksi.
Kõrval lebas väljaprinditud sõnum.
Ja foto kümne aasta tagant, kus ta hoiab mind kaenlas ja me naerame.

Ma ei tea, mida teen. Kas avan jälle ukse või sulgen selle igaveseks.
Ma tean vaid ühte: ma otsustan mitte vihas ja mitte hirmust.
Kui lasen tal tagasi tulla – siis mitte „andekspaluja”, vaid sellena, kellesse ma tõeliselt usun.
Ja kui ei – siis naisena, kes ei karda olla üksi.

Võib-olla pidin täna juba uksed sulgema?
Või, vastupidi, natuke avama?
Ei tea ise ka.