See väike putukas elab sageli vannitoas. Kas teda peaks kartma ja miks ta koju tekib?

Kui olete õhtul või öösel vannituppa minnes märganud väikest hõbedast putukat, kes kiiresti mööda seinaäärt või põrandaliistu minema sibab, siis suure tõenäosusega oli see majasoomukas.

Esmapilgul võib ta tunduda ebameeldiv: kitsas keha, pikad tundlad, kiired liigutused ja hõbedane läige. Kuid oluline on teada, et majasoomukas ei ole inimesele nii ohtlik nagu näiteks prussakas. Ta ei hammusta, ei ründa, ei ime verd ega levita tavaliselt inimesele ohtlikke haigusi.

Aga siis tekib küsimus: miks ta üldse meie kodudesse ilmub?

Vastus on lihtne: niiskus.

Majasoomukad armastavad kohti, kus on soe, pime ja niiske. Seepärast on vannituba nende jaoks peaaegu ideaalne paik: aur pärast duši all käimist, halb ventilatsioon, veetilgad põrandal, praod torude juures või vanni all. Kui ruumis püsib niiskus kaua kõrge, võivad need putukad end seal väga mugavalt sisse seada.

Tavaliselt peidavad nad end kohtadesse, kuhu inimene harva vaatab: kappide taha, vanni alla, torude juurde, põrandaliistude taha, plaatide vahele ja seinapragudesse. Päeval näeb neid harva, sest nad väldivad valgust. Öösel tulevad nad välja toitu otsima.

Ja siin läheb asi päris huvitavaks.

Majasoomukas ei ole toidu suhtes valiv. Ta võib toituda asjadest, mida meie üldse toiduks ei peaks: paberist, liimist, tapeedist, papist, raamatuümbristest, kangajääkidest, kõõmast, juustest ja isegi mõnest hallitusest. Eriti meeldivad talle ained, mis sisaldavad tärklist või tselluloosi.

Just seetõttu võib neid leida mitte ainult vannitoast, vaid ka köögist, sahvrist, riidekapist või vanade raamatute lähedalt. Kui kodus on piisavalt niiskust ja peidetud nurgakesi, on sellest majasoomukale täiesti küll.

Need putukad on üllatavalt vastupidavad. Nende keha katavad väikesed hõbedased soomused, mille tõttu nad näevad välja nagu pisikesed läikivad kalakesed. Mõnes keeles kutsutaksegi neid seepärast „hõbekaladeks“.

Need soomused aitavad neil ohu eest põgeneda. Kui ämblik või mõni muu kiskja üritab putukat kinni püüda, võivad osad soomused kergesti eralduda ja majasoomukas pääseb minema. Veelgi huvitavam on see, et aja jooksul kasvavad need soomused tagasi.

Majasoomukatel on üldse ebatavaline taastumisvõime. Nad võivad tagasi kasvatada kaotatud jalgu, tundlaid või sabaharjaseid. Paljude putukate jaoks on see keeruline, sest täiskasvanuna nad enam ei kestu või teevad seda väga harva. Majasoomukad aga kestuvad kogu elu, mistõttu nende keha suudab paremini taastuda kui paljudel teistel putukatel.

Veel üks üllatav fakt: majasoomukad võivad elada üsna kaua. Putukate maailmas on mitu aastat pikk aeg, kuid soodsates tingimustes võivad nad elada lausa paar aastat või rohkemgi.

Kas nad on inimesele ohtlikud?

Enamasti mitte. Nad ei hammusta, ei ründa ega ole tuntud ohtlike haiguste levitajatena. See aga ei tähenda, et nende olemasolu kodus oleks meeldiv. Kui majasoomukaid tekib palju, võivad nad kahjustada paberit, raamatuid, tapeeti, pappkarpe ja mõningaid kangaid. Nende väljaheited ja kehajäänused võivad tundlikumatel inimestel mõnikord põhjustada allergilist reaktsiooni, kuigi seda juhtub harva.

Kui näete vannitoas üht majasoomukat, ei ole vaja paanikasse sattuda. Aga kui neid hakkab ilmuma üha rohkem, võib see olla märk sellest, et kodus on liiga palju niiskust.

Mida saab teha?

Kõigepealt tasub vannituba sagedamini tuulutada, põrand pärast dušši kuivaks tõmmata, kontrollida, kas torud kusagilt ei leki ja kas ventilatsioon töötab korralikult. Samuti on kasulik sulgeda praod, puhastada raskesti ligipääsetavad kohad ning mitte hoida vannitoas niiskeid lappe ega pappkaste.

Lühidalt öeldes ei ole majasoomukas hirmus vaenlane, kuid ta on märk. Ta justkui ütleb: teie kodus on koht, kus on liiga niiske, liiga pime ja liiga rahulik.

Kui need tingimused kõrvaldada, muutub teie kodu nende väikeste hõbedaste öökülaliste jaoks palju vähem meeldivaks.