Õe soovitusel panin voodi kõrvale klaasi soolase veega. Hommikul vaatasin esimese asjana klaasi…

Enne oma sünnipäeva palusin õel mõneks päevaks minu juurde tulla. Ootasin palju külalisi ja tahtsin ettevalmistustega veidi abi. Kuna õde elab teises linnas, otsustas ta tulla lausa nädal varem. Mul oli selle üle väga hea meel, sest viimasel ajal näeme teineteist üsna harva.

Esimesel õhtul istusime pikalt köögis ja rääkisime. Teate ju küll, kuidas õega on, kellega koos üles kasvasid: alustad ühest teemast ja tund aega hiljem räägid juba asjadest, mida võib-olla kellelegi teisele ei räägikski.

Tunnistasin talle, et viimasel ajal ei tunne ma ennast enam ära.

Pealtnäha oli kõik korras. Kuid koju jõudes ei suutnud ma lõõgastuda. Mõnikord ärritusin täiesti tühiste asjade pärast, õhtuti keerlesid peas igasugused mõtted ja hommikul ärkasin tundega, nagu polekski korralikult maganud.

Õde kuulas mind mõnda aega vaikides ja küsis siis ootamatult:

„Kas sul on klaas, soola ja vett?“

Hakkasin naerma. Arvasin, et ta tahab mulle mingit jooki valmistada. Kuid õde käskis mul valada klaasi vett, lisada soola ja panna see ööseks voodi kõrvale.

„Seda rääkis mulle juba vanaema,“ ütles ta.

Vana uskumuse järgi ei peetud soola kodus ainult toiduaineks. Inimesed uskusid, et sool suudab endasse koguda kodus olevat „raskust“: halba meeleolu, ärevust, pingeid ja niinimetatud negatiivset energiat.

Tunnistan ausalt, et ma ei uskunud seda eriti.

Aga ma ei tahtnud õega vaielda. Pealegi, mida mul kaotada oli? Klaas vett ja lusikatäis soola?

Panin klaasi voodi kõrvale ja läksin magama.

Hommikul ärgates meenus mulle esimese asjana see klaas.

Vaatasin seda ja jäin hetkeks lihtsalt seisma.

Vesi polnud loomulikult millekski imepäraseks muutunud. Kuid klaasi seintele ja põhja olid tekkinud soolajäljed ning kristallid. Õde ainult naeratas ja küsis:

„Noh, kuidas magasid?“

Siis taipasin, et olin tõepoolest sel ööl rahulikumalt maganud. Esimest korda üle pika aja ei hakanud ma kohe pärast ärkamist oma probleemidele mõtlema. Tundsin end kergemalt ja paremini puhanuna.

Kas seda tegi klaas soolase veega?

Seda ma väita ei saa. Puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et voodi kõrvale jäetud soolane vesi neelaks „negatiivset energiat“ või aitaks ärevuse ja väsimuse vastu. Ka soolakristallidel ja vee muutunud välimusel võib olla täiesti lihtne seletus: vesi aurustub ning sool jääb klaasi seintele ja põhja.

Võib-olla vajasin ma lihtsalt rahulikku õhtut koos õega. Võib-olla oli mul vaja lõpuks välja öelda kõik see, mida olin kaua enda sees hoidnud. Või aitas väike õhtune rituaal lihtsalt rahuneda ja ennast magamiseks häälestada.

Sellest ajast saadik olen aga mõistnud üht: mõnikord pole vanad vanaemade kombed huvitavad sellepärast, et neis peaks tingimata mingi ime peituma. Vahel panevad need meid lihtsalt korraks peatuma, rahunema ja vähemalt üheks õhtuks enda eest hoolitsema.

Õde paneb muide siiani aeg-ajalt klaasi soolase veega voodi kõrvale.

Ta naerab, kui küsin, kas ta tõesti usub, et sool midagi endasse „kogub“.

„Ma ei tea,“ vastab ta. „Aga kui ma pärast seda rahulikumalt magan, las ta siis seisab.“

Ja sellele on mul raske vastu vaielda.

Kas teie olete kuulnud klaasist soolase veega voodi kõrval? Võib-olla tegi seda ka teie ema või vanaema? Kirjutage kommentaaridesse, sest oleks väga huvitav teada, kui paljud seda vana kommet mäletavad.