Muutusin mehele, kes on minust viisteist aastat vanem, ja nüüd kõik kritiseerivad, arvates, et abielu on kaalutletud samm

Ma poleks kunagi arvanud, et 45-aastaselt saan maine nagu petis, kelle eesmärk on varandus. Kõik algas, kui abiellusin teist korda.

Adamiga kohtusime peaaegu kaks aastat tagasi tutvumisportaalis. Sõbrannad veensid mind seal registreeruma. Ja nagu selgus, oli see üks elu parimaid otsuseid.

Temaga oli huvitav ja lihtne, arutasime erinevaid teemasid ning vestlus kulges kergelt.

Endast rääkis ta, et tal on kaks täiskasvanud last, oli abielus, kuid abikaasa suri mitu aastat tagasi. Mina vastasin, et olen samuti lahutatud ja mul on kolmeteistaastane tütar. See ei häirinud teda üldse.

Mõni päev hiljem kutsus ta mind kohvikusse. Kohtusime ja mind hämmastas, kui hea ta välja nägi. Stiilne riietus, sportlik välimus, naeratus. Paljud minu eakaaslased nägid temast vanemad välja!

Sel päeval veetsime suurepäraselt aega ja paari kohtumise järel tegi Ljoša mulle ettepaneku kohtuma hakata. Ta ütles, et kui ma ei soovi, ei kiirusta ta asjadega. Mõistab, et peame üksteist paremini tundma õppima, aga ma meeldin talle väga ja ta soovib suhtlema jääda.

Ka mulle meeldis ta selleks ajaks väga ja vanusevahe ei häirinud mind enam. Hakkasime kohtuma. Siis tutvustas ta ennast mu tütrele ja järgmine etapp oli tutvumine tema lastega.

Kohtumine pidi toimuma tema eramajas, kus ma polnud varem käinud. Kui ma sinna jõudsin, nägin suurt, kaunist, kaasaegset maja! Alles siis mõistsin esmakordselt, et minu kallim on üsna jõukas inimene. Kuigi see ei olnud minu jaoks kaugeltki esmane tähtsus.

Veel mõni aeg hiljem tegi ta mulle abieluettepaneku. Nõustusin. Ei soovinud pulmi pidada, kuid Adam oli selle peamine eestvedaja.

Ja ettevalmistuste käigus kasvas külaliste arv iseenesest suureks. Adam ütles mulle, et ei peaks muretsema, et kõik korraldatakse. Tseremoonia ja bankett olid tõesti väga ilusad ja maitsekad.

Kuid mu sugulased rikkusid mu meeleolu paugupealt. Kui mu abikaasa korraks eemale astus, tuli mu nõbu mind õnnitlema. Silma pilgutades ütles ta:

— Tubli, Viktoria. Sähmasid korraliku vanamehe, kohe näha, et ise varakad.

Need sõnad olid mulle väga ebameeldivad.

— Miks kohe vanamehe? — püüdsin end vaos hoida. — Meie vanusevahe ei ole ju nii suur.

Kuid asi sellega ei lõppenud. Veel mõned sugulased ja isegi mõned tuttavad viitasid oma märkustes üsna ilmsetel viisidel, et abiellusin kaalutlevalt. Kõige huvitavam oli see, et Adami poolelt ei öelnud keegi midagi. Seetõttu oli oma lähedaste käest selle kuulmine veelgi solvavam.

Kui asi ainult pulmaga oleks piirdunud, oleks sellega võinud hakkama saada. Kuid jätkuvalt tehti sellel teemal nalju ja vihjeid. Eriti hakkasid sellega silma mu ema ja isa.

— Küllalt juba! — ei suutnud ma enam vastu pidada. — Esiteks, minu abikaasa on teist mõlemast aastakümne võrra noorem. Teiseks, ma ei ole kahekümneaastane tüdruk. Uh, rikkusejahtija! Kolmandaks, lõpetage minu ellu sekkumine ja edastage see ka teistele sugulastele!

Mu vanemad olid sellisest kõnest otsekohutatud ja ei öelnud rohkem sõnakestki. Ma ei tea, kas nad ütlesid seda ka teistele sugulastele edasi, kuid selliseid vihjeid minu suhtes oli tunduvalt vähem.

Püüan neile mitte tähelepanu pöörata. Sest tähtis on see, et me tõesti armastame teineteist ja oleme koos õnnelikud.