Mu mees ütles, et läheb sõbraga kalale. Kaks tundi hiljem helistas haigla ja küsis, kas ma tunnen naist, kes oli temaga autos

Olime kakskümmend kaheksa aastat abielus.

See polnud filmiabielu. See oli päriselu abielu, oma heade ja kehvade perioodidega, lastega vahel, tööga, aastatega, mis mööduvad, ja vestlustega, mis muutuvad tasapisi lühemaks ilma et keegi seda otsustaks. Aga see oli meie oma. Olime selle mõlemad ehitanud, tavaliste päevade ja rahulike ööde peale, ja mul polnud kunagi olnud tõsiseid põhjusi temas kahelda.

Või nii arvasin.

Sel laupäeval tõusis Markus vara. Tegi endale kohvi, mis oli tema viis, kui ta varakult lahkus, ja ütles mulle, et läheb kalale Jüriga. Jüri on tema eluaegne sõber, nad on koos töötanud viisteist aastat. Tavaline. Nagu alati. Isegi ei hüvastijätnud korralikult, ütlesin talle, et paneks soojema selga, sest jõe ääres on hommikul külm, ja jäin uuesti magama.

Kell üheteist helises telefon.

Naisehääl, tõsine aga rahulik, küsis, kas olen Markus Ventura abikaasa. Ütlesin, et jah. Ta ütles, et A-3 maanteel Requena lähistel on olnud liiklusõnnetus ja mu mees on haiglas. Tal on rangluu ja mõned ribid murtud, ta on teadvusel ja ma võin tulla, millal saan.

Siis küsis ta, kas tunnen naist, kes temaga autos sõitis.

Esimest korda ei saanud ma küsimusest aru.

Palusin korrata.

Haiglatöötaja selgitas mulle selle kliinilise lahkusega, mis tekib inimestel kes on halbu uudiseid palju edastanud, et mu mees ei sõitnud üksi. Temaga oli naine. Tema seisund on raske. Nad üritavad leida tema sugulasi, aga rahakotis pole dokumenti ja tahavad teada, kas ma saan aidata tuvastada.

Panin toru ära ilma vastamata.

Istusin voodi serval. Linad olid endiselt soojad minu kehast. Markuse tehtud kohv oli ikka kohvimasinapoes. Läksin kööki, valasin tassi, jõin seda seistes akna kõrval, vaadates tänavale ilma midagi nägemata.

Siis helistasin oma tütrele.

Ei rääkinud talle naisest. Ütlesin lihtsalt, et isal on olnud õnnetus ja pean haiglasse minema.

Sõitsin üheksakümmend kilomeetrit üksi. Ei tea kuidas. Ma ei mäleta teed.

Esmaabis juhatati mind Markuse palatisse. Ta oli käsi immobiliseeritud, näol marrastused, peas side. Kui ta nägi mind sisse astuvat, muutus midagi tema näos. See polnud kergendus. See oli midagi muud.

Tulin lähemale. Võtsin ta käe, sest nii tehakse.

— Kuidas sa oled? — küsisin.

— Hästi. Paremini. Oli veoauto, tuli teelt välja.

Noogutasin.

— Kes ta on, Markus?

Ta ei eitanud. See, hiljem, tundus mulle midagi tema kohta ütlevat. Et ta ei valetanud sel hetkel.

Ta nimi oli Sandra. Ta oli nelikümmend neli aastat vana. Nad olid kaks aastat kohtunud. Ta ütles seda madala, murtud häälega, mis ei tea kas tuli ribidest või millestki muust.

Läksin palatist välja.

Läksin koridori ja kõndisin lõpuni, kuni oli aken, mis vaatas parkla poole. Olin seal kaua. Tuli õde küsima, kas vajan midagi, ja ütlesin, et ei.

Siis viidi mind Sandrat vaatama.

Ei tea miks läksin. Tänini ei tea. Midagi pani mind minema.

Ta oli intensiivravis. Torud, masinad, see eriseisus vaikus, mis neil palatitel on. Naist voodil, kes ei sarnanenud kellelegi konkreetsele. Tumedatd juuksed. Väikesed käed tekil. Arstid ütlesid raske traumaatiline ajukahjustus. Et ta on indutseeritud koomis. Et on vara öelda.

Vaatasin teda ühe pika minuti.

Ei tundnud seda, mida arvasin, et tunnen. Ei tundnud tema vastu viha. Tundsin midagi imelikumat, raskemini nimetatavat. Midagi haletsuse taolist. Või äratundmist. Nagu mõistaksin kuidagi, et temagi on inimene loo keskel, mis on ta üle läinud.

Sel ööl helistasin tütrele ja rääkisin kõike.

Siis läksin haigla lähedale hotelli. Ei tahtnud koju minna. Seal ka ei suutnud jääda.

Markus helistas kell üheteist öösel. Ütlesin, et olen hästi, et vajan aega. Ta ütles, et mõistab. Et on kahju. Need sõnad, mida öeldakse, kui pole enam midagi muud öelda.

On möödunud kolm nädalat.

Sandra on ikka koomis. Tema vanemad tulevad Pärnust iga päev. Olen haiglas käinud kaks korda, ei tea miks, midagi tõmbab mind. Vaatan teda ja mõtlen temast kui inimesest, tema elust enne kõike seda, kas tal on ka kuskil kakskümmend kaheksa aastat mis on nüüd katki.

Markusega ei ole me veel millelegi tähtsast rääkinud. Tema on kodus. Mina olen kodus. Magame eraldi tubades ilma et see oleks ametlikult otsustatud.

Ei tea, mida teen. On päevi, kui arvan, et tean, ja siis ei tea.

Mida tean on see, et sel laupäeval hommikul, kui ta ütles, et läheb kalale Jüriga, vastasin talle, et paneks soojema selga, sest jõe ääres on külm.

Ja et see on viimane tavaline vestlus, mis meil elus on.

Kas arvad, et on reetmisi, millest paar saab taastuda, või arvad, et on asju, mis kord teada saadud muudavad igaveseks viisi, kuidas kellegi peale vaadatakse?

Kui see lugu puudutas sind — jäta ❤️ ja jaga seda lähedastega.