MU EMA ON PEAAEGU 79-AASTANE. KUI NÄGIN, MIDA TA PIKKADEL TALVEÕHTUTEL TEEB, EI SAANUD MA SEDA TEISTELE NÄITAMATA JÄTTA…
Mu ema saab varsti 79-aastaseks, kuid ma vist pole kogu oma elu jooksul kuulnud teda ütlemas: „Mul pole midagi teha.“
Eriti hästi on seda näha talvel. Kui õues on külm, aia- ja aiamaatööd ammu tehtud, päevad lühikesed ning õhtud pikad, veedavad paljud rohkem aega televiisori ees. Aga mitte minu ema.
Niipea kui kodused toimetused tehtud, istub ta oma laua taha ja käed leiavad jälle tegevust.
Ema on alati olnud osavate kätega. Varem kudus ta sokke, õmbles pajalappe ja muid praktilisi asju. Kord tegi ta isegi vanadest taburettidest ilusad tumbad. Tundus, et pole olemas asja, millele tema ei suudaks uut elu anda.
Rohkem kui kümme aastat tagasi avastas ta aga hobi, millest sai tema tõeline kirg – paberist keeratud torukestest punumise.
Alguses vaatasin neid paberitorukesi ega saanud päris hästi aru, mida ilusat neist üldse teha saab.
Ema aga õppis kannatlikult.
Proovis, harutas lahti ja alustas uuesti. Otsis uusi punumisvõtteid, õppis erinevaid mustreid ning mõtles välja uusi kujusid.
Ja ühel hetkel hakkas tavaline paber tema käte vahel muutuma esemeteks, mida on esmapilgul raske vitstest punutud asjadest eristada.
Aastate jooksul on meie koju kogunenud igasuguseid korve, karpe, laekaid, leivakorve, dekoratiivseid katteid, nukumööblit ja isegi tumbasid.
Mõned neist oleme endale jätnud. Teised on ema kinkinud sugulastele, sõbrannadele ja tuttavatele.
Sel talvel suutis ta mind aga jälle üllatada.
Ühel päeval külla minnes leidsin ta laua tagant, uus töö pooleli.
– Ema, kas sul on jälle midagi uut käsil? – küsisin.
Ta ainult naeris.
– Mis ma ikka, käed rüpes, istun? Seda mustrit pole ma veel proovinud.
Selline ta ongi.
Peaaegu 79-aastane, aga ikka veel uudishimulik õppima midagi, mida ta eile veel teha ei osanud.
Üks tema viimaseid töid on suur kaanega punutud korv. Kui see valmis sai, täitsime korvi puuviljade ja maiustustega ning viisime kirikusse.
Ema ei rõõmustanud kõige rohkem mitte selle üle, kui ilus korv välja tuli, vaid selle üle, et sellest on kellelegi kasu.
Ühe väikese laeka kinkis ta oma sõbrannale. Lisaks valmis väike korv, kuhu saab panna leiba, küpsiseid või komme.
Ja need on vaid mõned selle talve töödest.
Vahel vaatan ema ja mõtlen, kui paljudest asjadest me ise loobume lihtsalt sellepärast, et ütleme endale: „Minu jaoks on juba liiga hilja.“
Liiga hilja õppida.
Liiga hilja alustada.
Liiga hilja leida endale uus hobi.
Aga minu ema, kes on peaaegu 79-aastane, otsib ikka uusi mustreid, proovib midagi, mida pole varem teinud, eksib vahel, harutab töö üles ja alustab uuesti.
Ta ei püüa kellelegi midagi tõestada.
Talle lihtsalt meeldib õppida ja luua.
Võib-olla just seepärast ei tundu isegi kõige pikemad talveõhtud tema kodus kunagi liiga pikad.
Laual lebavad paberitorukesed, kõrval on pooleliolev korv ja tema mõtetes keerleb juba järgmine idee.
Ja mulle tundub, et see on üks ilusamaid õppetunde, mille ema mulle on andnud.
Kuni inimesel jätkub uudishimu õppida midagi uut, luua midagi oma kätega ja valmistada sellega kellelegi rõõmu, jääb vanus vaid numbriks. ❤️
Millega tegelevad teie emad või vanaemad? Võib-olla on ka teie peres mõni osavate kätega meister, kelle töid oleks juba ammu aeg teistelegi näidata?
