Minia pakkus pikka aega esimest korda ise välja, et tulen nädalavahetuseks külla. Ütles, et lapsed igatsevad ja tahavad vanaemaga aega veeta… Aga juba õhtul sain aru, miks mind tegelikult sellesse majja kutsuti…

Kolmapäeval pärastlõunal helistas mulle Kaire.

Kaire on minu poja Markuse naine. Oleme kaksteist aastat perekond — või midagi selle taolist. Ei lähe halvasti, aga ka eriti hästi ei lähe. Meie vahel on mingi distants, mida kumbki meist pole kunagi päris osanud ületada.

Seetõttu üllatas see kõne mind nii palju.

— Merike, kas sul on nädalavahetuseks plaane?

— Ei ole. Miks?

— Lapsed küsivad sinust pidevalt. Mihkel ütleb, et tahab, et tuleksid ööseks. Ja Liisale lubasid ju küpsetama õpetada — mäletad?

Mäletasin. Olin seda lubanud lihavõttepühadel ja mai oli juba käes.

— Muidugi mäletan. Kas tulen laupäeval?

— Jah, tule laupäeva hommikul ja jää pühapäevani. Nii on lapsed õnnelikud.

Panin toru maha naeratades. Mitu kuud polnud mind nii kutsutud — omal algatusel. Tavaliselt helistan mina, panen mina ette, otsin mina sobiva aja. Et tema seda tegi, tundus mulle hea märgina.

Laupäeval võtsin rongi Tartust. Kaks tundi Tallinnasse. Kaasas kott jahuga, suhkruga, vanilliga ja need küpsiselõikurid, mida ema kasutas. Ja riidevahetus, pesukott ja raamat, mida parasjagu loen.

Markus tuli mulle jaama vastu. Ta oli kuidagi imelik. Vaikne. Kui küsisin, kuidas läheb, ütles “hästi, hästi” kaks korda järjest — seda ta ütleb alati, kui ei ole hästi.

Kodus tormasid lapsed kohe ukse avamisel mu otsa. Mihkel on kaheksa ja Liisa kuus aastat vana. See oli tõsi — nad igatsesid mind. Tundsin seda kohe.

Kaire oli tuppa jõudes magamistoas. Tuli välja juuksed saeotsa võetud ja väike kohver käes.

Jäin kohvrit vaatama.

— Merike, hea meel, et said tulla. Meil on täna õhtul Markuse firmapidu ja jääme ööseks, sest see on Pärnus ja ei taha öösel sõita. Tuleme pühapäeval lõuna ajal tagasi.

Vaikus.

— Firmapidu?

— Jah, tuli mõni päev tagasi välja ja lastega polnud võimalik… tead ise kuidas see on. Sul on nendega hea, eks? Tead juba maja.

Markus ei vaadanud mulle silma.

— Muidugi, — ütlesin.

Mida ma muud oleksin öelnud?

Nad läksid kell kuus õhtul. Lapsed ei pannud seda tähelegi — neile oli normaalne, et vanaema jäi. Palusid õhtusöögiks makarone, vaatasime multikat, suplesin nad, panin magama. Mihkel jäi kaua ärkvel. Liisa palus kolm korda vett.

Kell pool üksteist istusin üksi võõras elutoas, televiisor mängis kuskil taustal.

Polnud lastele pahane. Neil pole selles mingit süüd. Nad kallistasid mind, rääkisid koolist, Liisa näitas joonistust, mille ta oli meist kahest teinud.

Olin Kairale pahane. Ja natuke ka Markusele, kes teadis ja ei öelnud midagi.

Sest kui nad oleksid helistanud ja öelnud — “ema, meil on see pidu, kas saad tulla lastega olla?” — oleksin nagunii öelnud jah. Oleksin rongi võtnud, makaronid keetnud, lapsed magama pannud.

Aga nad oleksid küsinud. Mitte petnud.

See vahe on oluline.

Pühapäeval küpsetasime Liisaga hommikul küpsiseid. Jäime mõlemad jahuseks, panime muusika mängima, Mihkel sõi kolm küpsist enne kui need jahtusid. See oli päriselt armas aeg.

Markus ja Kaire tulid tagasi kell kaks ja veerand. Kaire ütles, et kodus lõhnab nii hästi ja lapsed on nii rõõmsad. Andis mulle kaks suud põsele ja küsis, kas tahan jääda lõunale.

Ütlesin, et mul on rong kell neli.

Rongil polnud midagi kell neli. Mõtlesin selle välja.

Perroonil oodates mõtlesin, et kõige hullem polnud see, et tulin. Kõige hullem oli see, et järgmine kord, kui Kaire helistab — ja ta helistab, olen kindel — võtan jälle koti jahuga ja küpsiselõikuritega ette.

Sest need on minu lapselapsed.

Ja see on see, mida vanaemad teevad.

Isegi kui keegi päriselt ei küsi.

Kas teil on kunagi olnud tunne, et teid kasutatakse ära oma pere poolt — ja siiski ei suuda te ei öelda?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma sõbrannadega. Nad peavad teadma, et pole üksi.