Mees palus mul panna selga ilus kleit ja valmistada pidulik õhtusöök. Katsin laua, süütasin küünlad — ja kell kaheksa õhtul helises uksekell. Avasin ukse — ja jäin sõnatuks…

Oleme koos kolmkümmend aastat.

Kolmkümmend aastat mille jooksul oleme teinud absoluutselt kõik — ostsime korteri Kadriorus, kasvatasime üles kaks last, viisime nad kooli ja siis ülikooli, nägime kuidas nad lahkusid kohvritega oma ellu. Oleme läbi elanud haigused, koondamise kui Priidu firma läks kinni, tema vanemate ja minu vanemate surma. Oleme tülitsenud, leppinud, läinud magama vihaselt ja ärgates andestanud.

Oleme teinud kõik mida teevad paarid kes teineteist päriselt armastavad.

Välja arvatud ühe asja.

Priit ei ole mulle kunagi abieluettepanekut teinud. Päriselt mitte. Kolmkümmend aastat tagasi hakkasime koos elama sest see oli loomulik — olime kolm aastat käinud, mõlemal oli töö, leidsime korteri. Ühel päeval tõin oma kastid ja ongi kõik. Ilma põlvili langemiseta, ilma sõrmuseta, ilma küsimuseta. Lihtsalt juhtus.

Aastaid ei olnud see oluline. Meil oli päris elu, mitte filmielu. Milleks mul oli vaja filmimomenti.

Aga vahel — olgu aus — oli oluline küll. Mõnel sõbranna pulmal, mõnes loos mida räägiti, mõnel ööl kui mõtlesin kas ta on sellele kunagi mõelnud. Ei öelnud midagi. Ei tahtnud tunduda rumal romantik viiekümne nelja aastaselt.

Kolmapäeva hommikul ütles Priit mulle midagi kummalist.

— Täna õhtul tahan et sööksime hästi. Kas saad midagi erilist valmistada? Ja pane ilus kleit selga.

Vaatasin teda.

— Midagi juhtus?

— Ei juhtunud midagi. Tahan lihtsalt sinuga õhtust süüa.

Tundus kummaline — Priit ei ole argipäeviti piduliku õhtusöögi tüüp. Ta on diivani, seriaali, “telli midagi, ei viitsi süüa teha” tüüp. Aga ei küsinud rohkem. Mõtlesin et äkki oli tööl hea päev, või tahtis millestki rääkida.

Tegin sealihapraad hapukapsaga — seda mis talle kõige rohkem meeldib. Panin lauale pühadelina, selle mida hoiame külaliste jaoks. Võtsin välja kristallpokaalid mille ostsime Pärnu turul viisteist aastat tagasi ja peaaegu kunagi ei kasuta. Süütasin küünlad.

Vaatasin end peeglist. Panin selga tumerohelise kleidi — selle mille ostsin eelmisel aastal õetütre pulma jaoks ja mida polnud sellest ajast saati kandnud.

Oli viis minutit kaheksani kui kuulsin võtit lukus.

Aga ei tulnud sisse. Helistas uksekella.

Priidil on võtmed. Ta ei helista kunagi uksekella. Mõtlesin — on võtmed sisse jätnud, kui kummaline. Läksin avama.

Avasin ukse ja jäin sõnatuks.

Priit seisis koridoris tohutu punaste rooside kimbu ja — nende pikkade varrega rooside mis mulle alati lillepoodides silma jäid aga mida ma kunagi ei ostnud sest tundusid liiga kallid. Ja teises käes väike kott “Kalevest”.

Vaatas mulle otsa. Ka tema oli ärevil — tunnen teda kolmkümmend aastat, tean millal tal midagi sees väriseb isegi kui näost välja ei paista.

— Mis see on? — suutsin öelda.

— Lase mind sisse, — ütles ta.

Tulime sisse. Jäi seisma elutoas — küünlad põlemas, Pärnu pokaalid laual, praad ahjus — ja võttis kotikese välja. Sees oli väike tumesinine etuii.

Avas selle.

Sõrmus. Lihtne, valgest kullast, väikese kiviga. See ei olnud filmist pärit kihlasõrmus. See oli sõrmus nagu tema ise — ilma liialduseta, puhas, elegantne.

Ja siis Priit, viiskümmend seitse aastat, ehitaja Mustamäelt kes pole oma elu jooksul ühtegi sentimentaalset asja öelnud, põlvitas meie elutoas.

— Tean et oleme koos kolmkümmend aastat ja et oleksin pidanud seda tegema ammu, — alustas ta. Hääl tuli tal natuke kummaliselt, nagu siis kui ta midagi kinni hoiab. — Aga ei leidnud kunagi õiget hetke, või häbenesin, või mõtlesin et pole enam vahet sest oleme niikuinii meie. Ja ühel päeval sain aru et see ei olnud vabandus. See oli minu viga.

Naersin. Ei suutnud vastu pidada.

— Moonika. Kas sa abiellud minuga?

Ei tea kui kaua seisin midagi ütlemata.

Seisin oma elutoas tumerohelises kleidis, küünlad põlemas, vaatasin meest keda tunnen paremini kui iseennast, põlvitamas parketil mida olime koos kahekümne aasta eest lihvinud.

Mõtlesin kõigele — kastidele mille tõin sel esimesel õhtul, kahele lapsele kes sündisid selles korteris, palaviku- ja nuttu- ja naeruöödele, tülidele mida enam ei mäleta, Priidu kätele kui mu ema suri.

Kolmkümmend aastat. Ja tema põlvitamas põrandal.

— Jah, — ütlesin. — Jah, lollpea.

Tõusis püsti. Pani sõrmuse sõrme. Ja jäime elutoas kallistama kuni praad ahjus jahtus ja küünlad edasi põlesid.

Sel õhtul ei söönud me soojalt. Tellisime pitsa kell kümme, istusime diivanil sõrmus mu sõrmel ja etuii laual.

Ja see oli parim õhtusöök viimase kolmekümne aasta jooksul.

Abiellusime kolm kuud hiljem. Perekonnaseisuametis, ilma valge kleidita, ilma pidusöögita. Lapsed, nende kaaslased, neli eluaegset sõpra. Siis läksime kõik lõunale restorani Lahemaa rahvuspargi ääres.

Lihtne. Nagu meie.

Kas arvate et on asju mida pole kunagi liiga hilja teha? Või on hetki mis kui neid ei elata õigel ajal ei oma enam sama tähendust?