Mees lahkus viis aastat tagasi töökaaslase juurde. Eelmisel nädalal helistas ja ütles et tahab tagasi tulla…

Telefon helises pool üheksa õhtul kui nööpisin viimast kleiti nukkult lahti. Tundmatu number — aga hääle tundsin kohe ära. Viis aastat vaikust, ja ühest «Renata» piisas et tunda kuidas põrand kergelt vajus.

— Tule rõdule — ütles ta. — Olen all.

Läksin. Kolmas korrus, kortermaja Tartus Supilinna linnaosas. All, tänavalambi all, seisis Priidu ratastel kohvriga. Mitte meie oma, tumesinine, millega sõitsime mere äärde. Mingi must, võõras. Nagu ta ise.

Oleksin pidanud rõduukse sulgema, kardinate ette tõmbama, tööle naasma. Selle asemel seisin ja vaatasin kuidas ta käe tõstis ja mulle viipas. Täpselt nii nagu siis, kolmkümmend aastat tagasi, kui ootas mind ühiselamu ees.

Lasin ta sisse. Mitte sellepärast et tahtsin teda tagasi. Sellepärast et viie aasta pärast oli mul õigus talle silma vaadata.

Priidu astus korterisse ja jäi esikusse seisma nagu ei teadnud mis edasi. Vaatas seinu ringi — märkas uusi tapete, ümberpaigutatud mööblit, õmblusmasinat akna ääres kus kunagi seisis tema tool.

— Ilus siin — ütles ta vaikselt.

Ma ei vastanud. Panin vee keema.

Kolmkümmend kaks aastat abielu. Kaks last — Liisa ja Jaan. Kodu täis inimesi, naeru, tülisid pisiasjades, jõulude õhtusööke kaheteistkümne roaga, pühapäevaste lõunasöökide vanavanematega. Ja siis ühel märtsiõhtul istus Priidu minu vastas selle sama laua taga ja ütles et armastab Kaidit personaliosakonnast. Et tal on kahju. Et ta ei planeerinud.

Ei planeerinud. Nagu keegi kogemata pakkis kohvri, kogemata viis ülikonnad kapist välja, kogemata üüris korteri linna teises otsas.

Esimesel aastal käisin tööl nagu automaadil. Tulin tühja korterisse tagasi, sõin võileiba valamu kohal, lamasin diivanil. Ei nutnud — asju oli liiga palju et nutta. Arved, maksed, torumeister tilkuva kraani tõttu mida Priidu «pidi nädalavahetusel parandama» viimased kaks aastat.

Alles aasta pärast hakkasin ärkama. Sõbranna Moonika veenis mind õmblemiskursustele minema. «Renata, sul on alati olnud käsi õmblemiseks. Mäletad kuidas õmblesid mu kostüümi ümber?» Mäletasin. Ja läksin.

Kahe aasta pärast lahkusin omavalitsusest ja avasin väikese õmblusateljeé. Parandused, muutmised, mõnikord kleit tellimuse järgi. Esimest klienti mäletan siiani — proua Valve esimeselt korruselt tõi paltot kitsendamiseks ja ütles et soovitas postiljon. Ei teeninud varandust aga jätkus. Mis tähtsam — esimest korda kolmekümne aasta jooksul tegin midagi mida ise valisin.

Ja nüüd istus Priidu minu köögis ja segas lusikaga teed mille valasin talle rohkem harjumusest kui külalislahkusest.

— Kaidi jättis mu maha — ütles ta. — Pool aastat tagasi. Ütles et olen liiga vana ja liiga igav.

Tundsin midagi imelikku. Mitte rahulolu. Mitte rõõmu. Pigem väsimust — sügavat, vana — nagu keegi avas sahtli mille olin ammu lukku pannud.

— Ma ei tulnud kohe — lisas ta. — Mõtlesin pool aastat. Elasin venna juures Viljandis. Alles nüüd kogusin julgust.

Vaatasin teda. Oli vanemaks jäänud rohkem kui need viis aastat. Kõhnem. Silmade all olid varjud mida ei mäletanud. Käed — need samad käed mis kunagi hoidsid mind Liisa pulmas tantsides — värisesid nüüd kergelt tassi kohal.

— Priidu — ütlesin. — Mida sa tegelikult minult tahad?

— Koju tagasi tulla.

Vaikus. Akna taga möirgas bussimotor. Neljanda korruse naaber paugutas aknaluuke nagu iga õhtu.

— See pole enam sinu kodu — ütlesin. Mitte vihaga. Rahuga mis mind ennast üllatas.

Sest see oli tõsi. Kolmkümmend aastat oli see korter meie. Ühine. Sektsioonkapp mille valisime koos Tartu laadalt üheksakümne kolmandal. Kardinad mille pärast vaidlesime nädal aega. Fotoraamide jäljed mida eemaldasin ühe haaval, aeglaselt, esimesel aastal.

Aga nüüd oli see minu oma. Minu õmblusmasin akna ääres. Minu tassid — need uued, sinised, mille ostsin endale kuuekümnendat sünnipäeva tähistades. Minu soojad õhtud teega ja seriaali vaatamisega, ilma ootamiseta kuni keegi tagasi tuleb, ilma kuulamiseta kuidas keegi ülemuse üle kurdab.

Priidu noogutas pead.

— Tean et mul pole õigust paluda. Aga mul pole kuhugi minna.

— Sul on Jaan. Sul on Liisa. Sul on vend.

— Jaan ütles et rääkigu enne sinuga.

Ehk siis poeg teadis. Ilmselt Liisagi. Kujutasin ette nende sõnumeid — «isa tahab ema juurde tagasi tulla, mida teeme?» Ja nemad, minu täiskasvanud lapsed, tegid seda mida tegid viis aastat — saatsid probleemi minu juurde.

Valasin endale teed. Istusin vastas. Hetkeks istusime vaikuses nagu kaks võõrast inimest ooteruumis.

— Võid ööseks jääda — ütlesin lõpuks. — Diivanile. Homme hommikul räägime mis edasi. Aga Priidu — «edasi» ei tähenda «nii nagu oli». Seda «nii nagu oli» enam pole.

Noogutas. Ei tea kas sai aru.

Läksin magamistuppa ja sulgesin ukse. Istusin voodile ja vaatasin kaua oma käsi — neid samu mis kolmkümmend aastat tagasi panid abielusõrmuse sõrme, ja viis aastat tagasi võtsid selle ära ja panid kingakarbiga kapipõhjale.

Kartonkarp seisis seal endiselt. Aga käed olid teistsugused. Tugevamad. Väikeste armidega nõelalt ja kääridelt.

Minu omad.

Ja teie — kas saate inimese tagasi võtta kes lahkus kui tal oli hästi ja tuleb tagasi kui tal on halvasti? Kas see on andestamine — või lihtsalt veel üks viis iseennast kaotada?