Ma kulutasin raha, mida kogusin lõpurietele, et aidata kodutut meest. Järgmisel päeval ilmus ta minu lõpuballile kalli kingitusega

Ma mäletan seda päeva nii, nagu see oleks olnud eile. Mul oli käes kindlalt ümbrik rahaga—sama raha, mida ema ja vanaema nii kaua mu lõpuriiete jaoks kogusid. Ma juba teadsin, millise kleidi valin: õrnroosa ja õhuline, nagu muinasjutust. Selles kleidis tunnen end lõpuks printsessina.

Buss sõitis läbi tänavate ja ma unistasin eesootavast õhtust. Tundus, et miski ei saa seda päeva rikkuda. Kuid kui buss peatus ja ma välja astusin, tõmbas mu tähelepanu peatuses valitsev sagin.

Seal istus mees—ei olnud vana, kuid väsinud, kulunud jopes. Tema kõrval oli kohver, millest paistsid muljutud riided. Ta vaatas nõutult ringi, justkui ei teaks, mida teha.

— Neiu, vabandust, kas saaksin hetkeks teie tähelepanu?

Ma peatusin. Ta ei näinud välja nagu tavaline kerjus. Tema silmades polnud ülbitsemist ega kavalust, vaid ainult väsimus ja… mingi lootusetus.

— Mul on väga piinlik küsida, kuid olen sattunud keerulisse olukorda. Mul varastati rahakott koos raha ja dokumentidega. Mul on vaja koju jõuda, aga olen jäänud tühjade kätega…

Jäin seisma. Iga sõna jäi kõrvu kajama. Süda tagus metsikult. Ta võis valetada. Võis kasutada ära teiste haletsust. Aga miski tema hääles ja pilgus ei andnud mulle võimalust eemale pöörata.

Mu käes oli see ümbrik. Sama ümbrik.

«Kas kleit või abi?» see küsimus vilksatas peas sekundi jooksul.

Teadsin, et ema saab olema raevunud ja vanaema kurb. Teadsin, et lõpupidustuseks pean selga panema midagi vana, mitte seda, millest unistasin.

Kuid ma ulatasin talle ümbriku.

— Siin pole palju, kuid sellest peaks piisama.

Ta jäi paigale, jahmunud.

— Te… kas tõesti?

Ma noogutasin ja pöörasin end ringi, mitte oodates tänusõnu, ja läksin edasi.

Püüdsin näida rõõmus, kuid sügaval sisimas oli kurbus. Mu klassiõed keerlesid uutes kleitides, arutasid soenguid ja meiki. Ja mina seisin tagasihoidlikus riietuses, mis leidsin kapist.

Aga kui õhtu algas, tuli minu juurde kelner ja ulatas mulle väikese märkme.

«Tänu lahke südame eest. Vaata enda selja taha».

Ma pöörasin ringi.

Saali ukse juures seisis ta—see sama mees, keda ma eile aitasin. Ainult nüüd oli ta hoopis teine: hoolitsetud, heas ülikonnas, enesekindel. Käes hoidis ta lintidega seotud kasti.

Kui ta lähemale tuli, ulatas ta selle mulle.

— See on sulle.

Ma avasin kasti… ja ahhetasin.

Sees oli luksuslik kleit. Õrnroosa, just see, mida ma tahtsin.

— Aga… Kuidas?

Ta naeratas.

— Sa ei küsinudki, kes ma olen.

Ma ei saanud midagi aru.

— Mul tõepoolest varastati rahakott, kuid ma ei ole vaene inimene. Sa aitasid mind, teadmata seda. Ja nüüd tahan, et sinu lõpupidu oleks selline, nagu sa unistasid.

Ma vaatasin teda, uskumata oma silmi.

Ma tegin südame järgi valiku, teadmata, kuidas kõik lõppeb. Ja vastutasuks kinkis saatus mulle rohkem, kui oskasin ette kujutada.