Ma ei lasknud minia kunagi oma südamesse. Kuni infarkt ja kaks nädalat haiglas näitasid, kui väga eksisin…

Minu nimi on Moonika. Olen 68-aastane. Elan Pärnus — samas linnaosas, samas majas juba kolmkümmend aastat. Poeg Markus abiellus Kairega seitse aastat tagasi.

Ta ei meeldinud mulle esimestest päevadest. Hea inimene — seda nägin isegi mina. Aga nii omapärane. Nii iseseisev. Perekonna õhtusöökidel vaikis, vaatas aknast välja, aga kui rääkis — oli alati oma arvamus. Mitte kuri, mitte solvav. Lihtsalt — oma. See häiris mind. Tahtsin et Markuse naine oleks teistsugune. Soojem. Lähedasem. Aga tema oli selline — iseendale.

Markus ütles:

— Ema, sa eksid. Kairi austab sind.

Võib-olla. Aga ei suutnud seda tunda. Ja mida ei tunne — sellesse ei usu.

Jõulud tõid alati midagi. Kelle pere juurde minna, mis kuupäevad, mis traditsioonid. Pisiasjad — aga need kuhjusid. Rääkisin õhtuti mehele Endelile.

Endel ütles alati:

— Moonika, jäta järele.

Ei jätnud.

Infarkt juhtus veebruaris. Olin kodus üksi — Endel oli poodi läinud. Valu rinnus tuli järsku — selgelt mitte selline nagu väsimusest. Vasak käsi tuimus, jalad said vatiseks. Helistasin Endelile — ei vastanud. Helistasin kiirabile ja istusin köögitoolile hoides lauast kahe käega kinni.

Haiglas — killud. Palju inimesi ümber. Ere valgus. Hirm nii suur, et isegi karjuda ei tahtnud — ainult vaikida ja hoida.

Endel tuli pool tundi hiljem, kahvatu, leivapäts käes — mis tal oli, selle tõi.

Markus tuli hiljem — töölt, ummikute kaudu.

Kairi tuli enne Markust.

Hiljem sain aru: Endel helistas talle esimesena, sest teadis — tal on auto ja jõuab kiiremini. Ta teadis seda, mida mina ei teadnud. Või millele ei mõelnud.

Kui avasin silmad vaatluspalatis, istus Kairi voodi kõrval.

Ilma telefonita käes. Ei vaadanud aknast välja.

Vaatas mind.

— Kuidas tunned ennast? — küsis ta vaikselt.

— Hirmunult — vastasin.

Ei tea miks nii vastasin. Varem poleks talle kunagi nii öelnud. Oleksin alati vastanud — hästi, midagi.

— Arusaadav — ütles ta rahulikult. — Mina ka ehmatasin.

Ja jäi istuma.

Kui Markus tuli, tõusis Kairi, kallistas teda tugevalt ja seletas mida arstid ütlesid. Rahulikult, kõigi üksikasjadega, ravimite nimedega, mida mina ei mäletanud. Markus kuulas ja hoidis teda käest.

Vaatasin neid mõlemaid ja mõtlesin — ta oli siin enne teda. Ta oli siin, kui mul oli kõige hirmsamini.

Mitu päeva lamasin haiglas. Endel tuli hommikuti — tõi puuvilju, istus, rääkis mis kodus toimub. Markus tuli pärast tööd — väsinud, aga tuli.

Kairi tuli iga päev lõuna ajal.

Karpidega. Kodune toit — köögiviljasupp, kaerahelbeputru, viilutatud õunad. Ühel päeval tõi külma peedisuppi, sest oli küsinud Endelilt mida mulle suvel kõige rohkem meeldib.

Mulle ise ei öelnud. Ütles Endel — juhuslikult, mõni päev hiljem.

Ühel pärastlõunal, kui istusime kahekesi — Markus polnud veel tulnud, Endel oli läinud — küsisin:

— Kairi, miks tuled iga päev?

Ta vaatas mind nagu küsimus tundus talle imelik. Nagu vastus oleks ilmselge.

— Sest olete minu pere — ütles ta.

Lihtsalt. Ilma pausita. Ilma igasuguse etenduseta.

Pidin akna poole pöörduma.

Kui mind välja kirjutati, oli korter koristatud — mitte nii nagu koristab inimene kes lihtsalt üle pühib. Päriselt koristatud. Külmkapp täis — igal anumil lapsed. Köögil laual — lillekamp turult, lihtsad, kollased, vaasis, mille olin riiulile peitu pannud ja mille ta kuidagi leidis.

Endel ütles — kaks tundi peska.

Istusin diivanile ja ei teinud kaua midagi.

Seitse aastat. Seitse aastat distantsi, õhtusi kaebusi Endelile, väikseid märkusi mida ta ei kuulnud aga mis olid ikkagi olemas.

Kahe nädalaga tegi see naine mulle rohkem kui paljud, keda kogu elu enda omadeks pidasin.

Ei palunud andestust. Ei osanud. See on mulle alati raske olnud.

Aga järgmine kord kui ta lahkus pärast külaskäiku — saatsin ukse juurde. Ja kallistasin. Kaua. Tugevalt. Esimest korda seitsme aasta jooksul.

Ta ei öelnud midagi.

Mina ka mitte.

Ei olnud vaja.

Kas keegi on sulle kunagi tõestanud, et eksisid — ja kas oli raske seda tunnistada?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.