Ma abiellusin puudega inimesega, kuid minu valik ei meeldinud mu perele. Ma armusin sellesse, kelle nad minu jaoks ei valinud

See juhtus täiesti tavalisel päeval — ma seisin vihmas, kui ta lihtsalt tuli minu juurde ja ütles:
— Kas te tahate minu vihmavarju alla tulla?

Ta ütles seda — ja naeratas. Nii lihtsalt, inimlikult. Ilma haletsuseta. Pingevabalt. Ma ei teadnud siis veel, et just see kohtumine muudab minu elu igaveseks.

Ta istus ratastoolis. Ja ikkagi oli ta kõige kindlam mees, keda ma kunagi olen kohanud. Ta ei uhkustanud oma tugevusega — ta lihtsalt oli see. Tema rahu oli raviv. Tema pilk — rääkis rohkem kui kümned võõrad fraasid.

Me hakkasime kohtuma. Rääkima, naerma, jalutama. Ma ei mõelnud millelegi. Lihtsalt nautisin neid kohtumisi kui sooja vett. Ta oli nii elav, tõeline, tundlik — esimest korda tundsin, et mehe kõrval ei pea ma midagi tõestama. Ma lihtsalt olen. Ja sellest piisab.

Kui ma esimest korda rääkisin sellest oma vanematele, järgnes kodus vaikus. Sügav ja jäik. Siis ütles ema:
— Kas sa oled tõsiselt? Kas sa ikka mõistad, millele sa oled alla kirjutanud?

Nad ei tahtnud temast kuulda. Ainult tema ratastoolist. Ainult tema «puudulikkusest». Tema piirangutest.
Ja mina tahtsin karjuda: «Jah, aga temal on suurem süda kui teil mõlemal! Tema — inimene, kes hoidis mind käest, kui ma olin valusalt vaikne. Kes teadis, mis on minuga, isegi kui ma ise seda ei teadnud!»

Aga ma vaikisin. Sest ma mõistsin — nad olid juba otsustanud. Kui ma ütlesin, et me esitasime avalduse, ütles ema:
— Siis ära oota, et me saaksime kõrval olema. Sa reetsid meid.

Pulma nad ei tulnud. Nad isegi ei helistanud.
Me abiellusime kahekesi. Ilma muusikata, ilma kleidita, restoranita, külalisteta. Ainult mina ja tema.
Hiljem oli väike kohvikupaus ja minu elu kõige soojem õhtu.

Ja siis vaikus. Ja süda, kus kõik oli segi: rõõm, kibedus, solvumistunne ja armastus.

Mõnikord, kui ma teen süüa, tuleb ema hääl mu peas tagasi:
— Sina valisidki sellise saatuse.

Jah, valisin. Ma valisin mitte sära, mitte mugavuse, mitte vanemate heakskiidu. Ma valisin inimese, kes igal hommikul küsib:
— Kas sa magasid hästi?
Ja igal ööl ütleb:
— Aitäh, et sa olemas oled.

Ta ei kaeba. Kunagi. Isegi kui tal selg valutab, isegi kui ta ei saa purki avada. Ta ei küsi — ta alati pakub. Abi, tuge, hinge.
Ja kui ma olen tema kõrval — ma ei tunne, et kannan kedagi. Ma tunnen, et meid kannab armastus.

Aga vanemad… Nad ei ole kordagi helistanud. Minu sünnipäeval — vaikus. Jõulude ajal — vaikus.
Ja igal korral mõtlen: aga mis siis, kui ma oleksin neid toona kuulanud? Elada nende soovi järgi — “usaldusväärse”, “terve”, “eduka” kõrval.
Ja oleksin tühi. Nagu nende fraasid. Nagu nende hirm.

Jah, ma ei valinud seda, keda nemad tahtsid.
Ma valisin selle, kes vaatab mind nagu parimat, mis temaga on juhtunud.
Ja see — on minu elu.
Minu armastus.
Minu valik.

Kas te suudaksite loobuda vanemlikust heakskiidust, kui teaksite, et just selle valiku taga peitub teie tõeline õnn?