Lugu minu vanemate mõttetust tülitsemisest ja valusast lahutusest on mind painanud juba üle 20 aasta…

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas üks väike lapsepõlve mäng võib jätta jälje kogu eluks?

Minu ema ja isa elasid naaberhoovides. Nad tutvusid väga lihtsalt – laste mängu „aarded“ kaudu. Lapsed kaevasid maasse väikeseid auke ja peitsid sinna oma „varandusi“: kommipabereid, klaaskuule või muid pisiasju, mis neile tundusid olulised. Nad matsid need ja märgistasid koha, et järgmisel päeval need jälle üles kaevata ja leiust rõõmu tunda.

Ühel päeval peitis ema, siis üheksaaastane tüdruk, mitte lihtsalt paberi, vaid prossi – vanaema ehte, mille ta salaja kodust võttis. Ta mattis selle hoovi, kuid varsti algas vihmasadu, mis pesi kõik jäljed ära. Prossi ema enam ei leidnudki. Kodus sai ta riielda ja mõneks ajaks ei tohtinud välja minna.

Isa oli temasse juba siis armunud. Ta istus päevade kaupa trepikoja juures pingil, oodates, millal ema taas välja lastakse. Kuid nende teed läksid lahku: emme saadeti suveks maale ja isa kolis vanematega teise linnaossa.

Möödus kümme aastat. Nad kohtusid uuesti, kui neil oli juba kaheksateist. Sellest kohtumisest sai tõeline esimene armastus. Pärast ajateenistust tuli isa tagasi, nad abiellusid ja peagi sündisin mina. Tundus, et lapsepõlve muinasjutt oli saanud tõelisuseks.

Aga ühel õhtul juhtus midagi, mis hävitas kõik. Nad olid sõprade juures sünnipäeval. Alkoholi oli palju. Üks ema sõbrannadest, kes kandis endas vana vimma, kasutas isa joobnud olekut ja hakkas teda silitama. Just siis astus ema tuppa. Ta nägi pilti, mis purustas tema usalduse.

Isa, kaineks saades, üritas seletada, et see oli arusaamatus, et ta ei teinud midagi halba. Kuid naine ütles pahatahtlikult: „Maksin sulle kätte selle eest, et sa koolis mu poisi ära võtsid.“
Ema haaras viha ja valu. Ei isa seletused ega tema pisarad aidanud. Ta esitas lahutuse avalduse.

Isa ei suutnud seda taluda. Ta ei tahtnud elada tema kõrval kui võõras. Ta pakkis oma asjad ja sõitis teise linna tööle – kaugele, ilma tagasipöördumiseta. Alguses kirjutas ta kirju, helistas, püüdis kontakti hoida. Aga aja jooksul tuli neid aina harvem ja lõpuks telefon vaikis. Lõpuks ta lihtsalt kadus meie elust.

Ühel päeval saabus pakk. Saatja – isa. Sees oli väike rätikusse mässitud ese ja lühike kiri:
– Leidsin selle ammu ja hoidsin alles. See oli meie. Tahtsin, et sa teaksid – ma armastasin sind alati.

Ema avas rätiku. Sees lebas pross. See sama, mille ta lapsena maasse mattis ja mida kunagi ei leidnud.

Isa hoidis seda kõiki neid aastaid. Pross oli tema armastuse ja mälestuse sümbol. See oli tema viimane žest, enne kui ta igaveseks kadus.

Siis ema sulgus oma tuppa ja nuttis mitu päeva. Ta nuttis mitte ainult tema lahkumise pärast, vaid ka oma jonnakuse, oma uhkuse pärast, mis võttis neilt teise võimaluse.

Hiljem ütles ta mulle sageli: uhkus on halvim viis armastust hoida.
Ja pross lebas kogu aeg tema kapis, meenutades nooruslikku viga, kasutamata jäänud võimalust ja armastust, mille hävitas jonnakus.

—

💔 Armastage üksteist. Ärge laske vihal ja uhkusel võtta seda, mis on kõige kallim.