LAPSENA OLIN KINDEL, ET VANAEMA KODUS ON MINGI ERILINE VÕLUVÄGI… ALLES AASTAID HILJEM SAIN ARU, MIS SEE TEGELIKULT OLI…
Lapsena tundus mulle, et vanaema kodus on midagi erilist. Kuigi tegelikult polnud seal midagi uhket. Tavaline köök, suur laud, kapp tasside ja taldrikutega, vana kell seinal ning akna taga aed. Kõik oli väga lihtne. Ometi tekkis juba uksest sisse astudes tunne, mida on praegu raske sõnadesse panna.
Tol ajal ei lepitud vanavanemate külastamist alati mitu päeva ette kokku. Isa või ema ütles lihtsalt: „Lähme vanaema juurde.“ Ja sellest piisas.
Niipea kui õue jõudsime, ilmus vanaema uksele. Vahel pühkis ta käed põlle sisse ja tema nägu läks meid nähes kohe naerule.
„No lõpuks ometi tulite! Tulge aga sisse!“
Ja siis tuli peaaegu alati kõige tähtsam küsimus:
„Kas te söönud olete?“
Võisime öelda, et sõime alles kodus. Võisime kinnitada, et kõht pole üldse tühi. Sellel polnud mingit tähtsust.
Mõne minuti pärast oli laud ikka kaetud. Leib, või, juust, vorst, kurgid, tomatid, midagi magusat kohvi kõrvale. Vahel ilmus lauale kook või pirukas, mille vanaema oli loomulikult küpsetanud „niisama“. Lapsena tundus mulle tõesti, et vanaema köögis tekib toit kusagilt iseenesest.
Vanaisa istus tavaliselt oma harjumuspärasel kohal ja ütles muigega: „No näed, lõpuks tuli teile vanaisa ja vanaema ka meelde.“
Meie, lapsed, laua taga kaua ei püsinud. Haarasime midagi süüa ja varsti olime juba õues. Seal ootasid aed, vanad jalgrattad, pall, nõod, puud ja põõsad, mille taha sai peitu pugeda, ning kümned mängud, mille jaoks polnud vaja telefoni, arvutit ega ühtegi täiskasvanute korraldatud tegevust.
Täiskasvanud jäid kööki. Kohv jahtus tassides, keegi lõikas veel ühe tüki kooki ning jutud muudkui jätkusid. Mõnda lugu olime kuulnud juba kümme korda, aga millegipärast räägiti seda ikka uuesti.
Meile tundus, et nii jääbki.
Et vanaema askeldab alati köögis. Et vanaisa istub alati oma kohal. Et köögist kostavad alati tuttavad hääled ja õuest laste naer.
Õhtu poole ütlesid vanemad lõpuks: „Nii, lapsed, hakkame nüüd koju minema.“
Aga vanaema juurest ei saanud kunagi lihtsalt püsti tõusta ja ära minna.
Enne tuli kaasa võtta kõik see, mida ta oli vahepeal jõudnud kotti pakkida. Õunu aiast, purk moosi või hoidiseid, kurke, tükk kooki ja veel midagi, mida meil tema arvates kindlasti vaja läks.
„Ära pane nii palju, meil on kodus kõik olemas,“ ütles ema.
„Võtke, võtke. Küll kodus ära sööte,“ vastas vanaema.
Istusime autosse, aga tema jäi veel uksele või värava juurde seisma ja lehvitas nii kaua, kuni me teda enam peaaegu ei näinud.
„Tulge varsti jälle! Ärge nüüd nii kauaks ära jääge!“
Lapsena arvasin, et võlu peitub selles majas. Köögis, aias, suures lauas või vanas seinakellas.
Alles palju hiljem sain aru, et majal polnud sellega peaaegu midagi pistmist.
Võlu oli vanaema, kes leidis alati midagi lauale panna. Vanaisa, kes natuke torises, aga tegelikult oli õnnelik, et pere jälle koos oli. Täis laud. Täiskasvanute hääled köögis. Laste naer õues.
Ja teadmine, et kusagil on üks koht, kuhu ei pea oma tulekust pikalt ette teatama. Kus sa ei pea olema eriline külaline ega ootama sünnipäeva või pühi, et uksest sisse astuda.
Piisas sellest, et sa tulid.
Ja keegi oli siiralt õnnelik lihtsalt sellepärast, et sind nägi.
Mõned meie elu kõige õnnelikumad hetked on nii tavalised, et me ei saa neid elades isegi aru, kui õnnelikud me tegelikult oleme. Nende tõelist väärtust mõistame sageli alles aastaid hiljem, kui enam ei saa lihtsalt autosse istuda ja uuesti sinna samasse koju sõita. ❤️
Mida ütles teie vanaema tavaliselt esimese asjana, kui talle ootamatult külla läksite? Ja milline üks väike asi tema kodust on teil siiani nii selgelt meeles, nagu oleksite seal alles eile olnud?
