Lapselaps tuli hoiatamata, embas tugevalt nagu lapsepõlves ja ütles, et on igatsenud. Rõõmustasin nii, et keetsin kohe kohvi ja tõin viimased kommid. Siis istus ta minu ette, kobises kaua ja ütles: „Vanaisa, ära vihasta, ma tulin sind hoiatama…”

Olen seitsekümmend neli aastat vana ja elan üksi sellest ajast, kui Helvi neli aastat tagasi lahkus. Selle korteri ostsin koos temaga seitsekümmend kaheksandal, kui kvartal lõhnas veel värske krohvi järele ja naabrid tundsid üksteist nimepidi. Kolm tuba, köök tänavaaknaga, rõdu kus Helvil olid geraniumid. Geraniumid on endiselt seal. Kasutan neid mina nüüd — mitte alati hästi, aga nad on elus.

Minu nimi on Arvo. Pensionär, endine riigiametnik, paberajalehtede lugeja, kes ei suuda aru saada, miks kõik söövad telefoni vaadates. Mul on üks poeg, Andres, nelikümmend üheksa aastat vana, kes elab Tartus oma naise Moonika ja kahe lapsega. Ja mul on lapselaps, Markus, kakskümmend kolm aastat vana, kes õpib inseneriteadust ja kes on lapsest saati ainus perekonnas, kes küsib, kuidas mul läheb, ja ootab vastust.

Ühel märtsi teisipäeval helises uksekell. Ma ei oodanud kedagi.

Avasin ukse ja seal oli Markus, seljakott õlal, juuksed reisist sassis, naeratades nagu kümneaastasena, kui tuli suvevaheajaks külla. Ta embas mind lävel, tugevalt, üks neist kallistustest, mida enam peaaegu keegi ei anna. «Igatsesin sind, vanaisa.»

Rõõmustasin nii, et see üllatas mind ennastki. Mitu nädalat polnud keegi selle ukse kaudu sisse astunud.

Panin kohvi keema. Tõin eeskoridori sahtlist piparmündikommid — viimased, mis alles olid, need, mida Helvi ostis alati allkorrusel apteegist. Istusime kööki, nagu alati, tema küünarnukid laual ja mina vastu.

Rääkisime mõnda aega tema eksamitest, suvereisist, mida ta plaanib, ühest sõbrast, kes on läinud tööle Soome. Kuulasin ja mõtlesin, et oleks hea, kui ta sagedamini tuleks.

Aga mingil hetkel Markus lõpetas rääkimise. Võttis kohviklaasi mõlema käega ja vaatas seda mõnda aega. See polnud tema jaoks tavaline.

«Vanaisa», ütles ta lõpuks. «Ära vihasta. Ma tulin sind hoiatama.»

Jäin paigale.

Ta rääkis, et eelmisel kuul, perepäeva õhtusöögil Tartus, millele ta läks ilma et keegi oleks öelnud, et seal tuleb selline jutuajamine, olid tema isa ja ema ning tema tädi Tiina — Andrese õde, kes elab Tallinnas ja helistab jõulude ajal — rääkinud peaaegu kaks tundi minust. Korterist. Sellest, mida nad nimetasid «olukorraks».

Et ma olen vana. Et üksi elamine on riskantne. Et korter on ühe inimese jaoks suur. Et on väga häid, kaasaegseid hooldekodusid, kus on arst ja tegevused. Et kui müün, jätkub raha kindlasti hea koha jaoks. Et nemad ei suuda kogu aeg valvel olla.

Et nad olid juba advokaadiga nõu pidanud.

Markus vaatas mind, kuni rääkis kõike seda, näoga, mida ma ei oska kirjeldada. Häbi ja viha vahel, arvan.

«Mina ei ole nõus, vanaisa. Aga tahtsin, et sa teaksid seda enne, kui isa sulle helistab ettevalmistatud kõnega.»

Tõusin üles. Läksin rõdule. Vaatasin geraniumidele mõne hetke.

Neli aastat üksi selles korteris ja pole kordagi helistanud Andresele midagi paluma. Pole kunagi öelnud, et tunnen end halvasti, kuigi mõnel ööl olen tundnud. Pole kunagi olnud kellelegi koormaks — või nii arvasin.

Aga nemad olid juba otsustanud. Õhtusöögil, millel mina ei olnud, advokaadiga, keda mina ei tunne, olid nad otsustanud, mida teha minu eluga.

Tulin kööki tagasi. Markus istus endiselt klaas käes, oodates.

Ütlesin, et pole tema peale vihane. Ja see oli tõsi. Olin vihane kõige muu peale — selle jutuajamise peale, mida peeti ilma minuta, nende aastate peale, mil mu poeg on suhtunud minusse kui lahendamata asjasse. Aga mitte Markuse peale.

Küsisin, kas ta tahab veel kohvi.

Ta ütles, et jah.

Istusime veel tund aega ja rääkisime muust. Enne lahkumist embas ta mind uuesti, sama tugevalt kui tulles.

Kui ta läks, jäin kööki pikaks ajaks. Vaatasin kommisahtlit — tühja juba. Vaatasin tooli, kus Helvi alati istus.

Olen seitsekümmend neli aastat vana ja see korter on ainus, mis mul kogu elust järel on. Töötamise aastatest, Helvist, lastelaste suvedest, kõigest.

Ja ainus, kes kohtles mind inimesena, kes suudab tõde teada, oli neist kõigist noorim.

Ma ei tea, mida ütlen Andresele, kui ta helistab. Aga tean, et ei kirjuta alla millelegi.

Kas keegi on kunagi teinud otsuseid sinu elu kohta ilma sinult küsimata? Või olid sina see, kellel oli julgust hoiatada, kui teised vaikisid?

Kui see lugu puudutas su südant — jäta ❤️ ja jaga seda kellegagi, kes seda lugeda vajab.