Lapsed pakkusid, et ma müüksin korteri maha ja jagaksin raha nende vahel „juba praegu ära, et hiljem ei tekiks maksudega probleeme“. Vastutasuks pidin elama poja juures. Esimesel kuul oli mul isegi oma tuba

Kui ma saaksin aega tagasi keerata, ei kirjutaks ma kunagi notaribüroos nendele paberitele alla. Aga tol hetkel, istudes kabinetis oma kahe lapse vahel, tundsin end turvaliselt. Sest kes peaks mind kaitsma, kui mitte nemad?

Mõte tuli pühapäevasel lõunal. Martin tuli koos naise ja kahe väikese lapsega, Kaja üksi – nagu tavaliselt. Sõime kanasuppi, sama, mida olin keetnud kolmkümmend aastat samas potis, samas köögis Lasnamäe paneelmajas Tallinnas. Ja kusagil kompoti ja kohupiimakoogi vahel ütles Martin:

„Ema, me rääkisime Kajaga. Sa tead, et pärast isa jäi korter sinu nimele, aga hiljem tuleb niikuinii pärand jagada. Maksud, notar, kohus… Äkki oleks parem see asi juba praegu rahulikult ära teha?“

Kaja noogutas. Ta ei vaadanud mulle otsa, aga ma arvasin siis, et see on liigutusest.

Mul oli seitsekümmend kaks aastat. Kogu elu olin veetnud õmblusmasina taga – nelikümmend aastat õmblustöökojas, hiljem kodus, kuni silmad veel lubasid. Korter – kaks tuba ja köök – oli ainus asi, mis mulle pärast Jaani jäi. Tema suri kolm aastat tagasi, vaikselt, unes, justkui ei tahtnud kellelegi tüli teha. Nagu ta elas. Mõtlesin siis, et lapsed on temalt selle omaduse pärinud – tahavad kõik rahulikult, ilma tülideta ära lahendada.

„Tuled meie juurde elama, ema,“ ütles Martin. „Kuba tuba on nagunii vaba, ta magab vennaga koos. Sul on oma nurk, oma rahu. Milleks sulle üksi terve korter?“

Plaan tundus mõistlik. Korter müüdi maha, raha jagati pooleks. Mõlemad lapsed said oma osa, mina kolisin poja juurde. Kaja võttis oma poole kohe välja – rääkis laenu tagasimaksmisest.

Esimesed nädalad Martini juures olid isegi head. Mul oli oma tuba – väike, laste tapeediga, aga oma. Minia Liis tõi mulle hommikuti teed. Lapselapsed tulid õhtuti head ööd ütlema. Tundsin end vajalikuna ja samas hoituna. Mõtlesin: tegin õigesti. Elan siin rahulikult oma päevad lõpuni.

Kõik algas väikestest asjadest.
„Ema, kas sa saaksid poisid lasteaiast tuua? Liisil on koosolek.“
„Ema, kui sa juba süüa teed, tee kõigile, pole mõtet kaks korda kokata.“
„Ema, pesu on masinas, kui saad, riputa üles.“

Ma ei keeldunud. Elasin ju nende katuse all. Tundsin, et pean kuidagi vastu tasuma. Et see on normaalne. Et nii perekonnas käib.

Kolmandal kuul ärkasin kell kuus, et poistele hommikusöök teha. Käisin poes, kokkasin, koristasin. Triikisin Martini särke. Liis tuli töölt koju ja heitis diivanile. „Aitäh, ema,“ ütles ta, pilku telefonilt tõstmata.

Ühel õhtul istusin oma toas ja hakkasin arvestama. Mitte raha – tunde. Töötasin rohkem kui siis, kui olin õmblejana palgal. Ainult et siis sain selle eest palka. Nüüd sain „aitäh, ema“ ja diivani toas, kus seinal olid karukesed.

Helistasin Kajale.
„Mul on kõik hästi,“ ütles ta kiiresti. „Kuule, ma ei saa praegu rääkida, helistan hiljem.“
Ta ei helistanud.

Püüdsin Martiniga rääkida. Valisin õhtu, kui Liis oli sõbranna juurde läinud. Ta istus minu vastas köögis, väsinud, tumedad rõngad silmade all. Mul hakkas temast kahju – töötas kahel kohal, et vannitoa remonti kinni maksta.

„Poeg, ma saan aru, et ma aitan, aga tunnen end natuke nagu…“ alustasin.

„Ema, asi pole nii lihtne,“ katkestas ta. Ta hõõrus otsaesist. „Liis ütleb, et meil on ruumi vaja. Poisid kasvavad. Kuba tahab oma tuba tagasi.“

„Aga kuhu ma peaksin minema?“

Vaikus. Martin vaatas lauda. Nägin, kuidas ta lõualuu pingesse läks – täpselt nagu Jaanil, kui ta ei teadnud, mida öelda.

„Võib-olla… võib-olla otsiksid endale midagi väikest? Ühetoalist? Kaja kindlasti aitab.“

Kaja ei vastanud tol õhtul. Ega järgmisel päeval. Kui ta lõpuks nädala pärast helistas, ütles, et raha on otsas. Läks laenu peale, auto peale, mingite kiirete asjade peale.

„Ema, mul endalgi pole praegu millegi eest elada,“ sosistas ta, ja tema hääles kuulsin häbi. Tõelist, rasket häbi.

Ma ei karjunud. Ei nutnud. Istusin oma toas voodiservale ja vaatasin aknast välja kastaneid, mis just õitsema hakkasid. Valged õied halli maja taustal. Mõtlesin Jaani peale – kuidas ta mind vaataks, kui ta seda teaks. Mitte pahaselt. Kurbusega. Sest tema oleks neid ka usaldanud. Sest need olid meie lapsed.

Järgmisel päeval läksin linnaosa sotsiaalosakonda.
„Teil on õigus sotsiaalkorterile,“ ütles ametnik vaikselt. „Aga järjekord on pikk.“

Järjekord on pikk. See lause jäi minuga.

Nüüd elan ühes üüritoas ühe vanema naise juures teises Tallinna otsas. Maksan oma pensionist – ja järele jääb nii palju, kui jääb. Martin helistab pühapäeviti, lühidalt, nagu teeks linnukese kirja. Kaja saadab sõnumeid: südamed, „armastan sind, ema“. Kumbki pole pakkunud raha tagasi. Võib-olla neil pole. Võib-olla nad ei tule selle pealegi.

Ma ei ole nende peale pahane. Vähemalt püüan mitte olla. Kasvatasin nad nii hästi, kui oskasin. Aga vahel, õhtuti, kui istun üksi võõras toas ja kuulen, kuidas perenaine teises toas oma kassiga räägib, mõtlen sellele supipotile. See jäi Martini juurde. Ma ei küsinud seda isegi tagasi.

Võib-olla oleks pidanud.

Aga mida teie arvate… kas lapsi saab lõpuni usaldada?