Kui pensionile jäin ja hakkasin kodu eest hoolitsema, nimetas mu mees seda niisama istumiseks. Sõitsin Eestist kaheks nädalaks Hispaaniasse oma õele külla, kuid juba kolmandal päeval helistas ta mulle mitu korda päevas ja nõudis, et ma kohe tagasi tuleksin…

Jäin pensionile kuuekümne nelja aastaselt pärast seda, kui olin töötanud üle kolmekümne aasta ühes Tartu raamatupidamisbüroos. Viimastel kuudel lugesin mitte ainult nädalaid, vaid lausa päevi. Unistasin rahulikest hommikutest, jalutuskäikudest ilma kella vaatamata ja sellest, et saan lõpuks korda teha kastid, mis olid aastaid meie panipaigas seisnud.

Mu abikaasa Toomas töötas endiselt poole kohaga autovaruosade kaupluses. Alguses ütles ta, et tunneb minu pärast rõõmu.

„Nüüd saad vähemalt natuke puhata,“ kordas ta.

Kuid niipea, kui pensionile jäin, hakkas ta käituma nii, nagu oleksin sellest päevast alates kogu aeg vaba ja peaksin kõige eest hoolitsema.

Tõusin temast varem, panin kohvi hakkama, tegin võileivad ja pakkisin talle tööle lõunasöögi kaasa, et ta ei peaks kohvikust kallist toitu ostma. Kui ta oli lahkunud, tegin voodi ära, panin pesumasina tööle, koristasin vannitoa, käisin poes ja valmistasin süüa. Mõnikord viisin tema ema arsti juurde või apteeki, sest Toomas ütles, et tal pole aega.

Pärast lõunat koristasin köögi, triikisin pesu, maksin arveid ja vaatasin üle, mida koju juurde osta oli vaja. Tundus, et tööd ei saanud kunagi otsa. Niipea kui ühe asja lõpetasin, ilmus kaks uut.

Toomas tuli koju, jättis kingad keset esikut, riputas jope toolileenile ja küsis:

„Mis sa siis täna tegid?“

Alguses vastasin kannatlikult. Rääkisin, et puhastasin külmkapi, keetsin suppi, viisin tema mantli keemilisse puhastusse, ootasin torumeest ja käisin tema ema juurest läbi.

Tema ainult muigas.

„See pole ju töö. Sa oled terve päeva kodus.“

See lause hakkas korduma üha sagedamini. Kui ütlesin, et olen väsinud, naeris ta. Kui istusin pärast lõunasööki raamatut lugema, meenus talle just sel hetkel, et üks aken vajab pesemist, tema dokumendid tuleb üles leida või mõni kapp korda teha.

Ühel pühapäeval tuli meie tütar Kristi koos lastega külla. Samal ajal kui mina kartulipannkooke praadisin, salatit tegin ja kooki lõikasin, istus Toomas laua taga ning rääkis, kui raske tal tööl on.

Kui kõik sööma istusid, ütles ta kõva häälega:

„Pärast pensionile jäämist elab tema nagu kuninganna.“

Tütar naeris. Toomas samuti. Ka mina sundisin end naeratama, kuid sisimas oli väga valus. Keegi ei märganud, et olin hommikust saadik kuuele inimesele süüa valmistanud ja pärast nende lahkumist pidin üksinda laua koristama, nõud pesema ja köögi korda tegema.

Mu noorem õde Tiina oli juba mitu aastat elanud Hispaanias Alicante lähedal. Ta oli mind korduvalt vähemalt paariks nädalaks külla kutsunud. Ta ütles, et võiksime hommikuti mere ääres jalutada, rannas käia, turule minna ja lihtsalt rahulikult mõnes kohvikus istuda.

Ma leidsin alati põhjuse keeldumiseks. Mulle tundus, et ma ei saa kodu jätta. Tuli kasta lilli, Toomasele süüa teha, tema riideid pesta, ravimeid meelde tuletada ja tema ema aidata. Pealegi mõtlesin pidevalt, mida ta üksi sööks ja kas ta üldse hakkama saaks.

Pärast järjekordset pilkavat märkust minu „puhkamise“ kohta helistasin õele.

„Kas su kutse veel kehtib?“ küsisin.

Tiina rõõmustas siiralt.

„Muidugi. Osta pilet ja tule. Ma tulen sulle lennujaama vastu.“

Samal õhtul ütlesin Toomasele, et lendan kaheks nädalaks Hispaaniasse.

Ta tõstis pilgu telefonilt.

„Kaheks nädalaks? Mida mina siin üksi teen?“

„Sedagi, mida mina iga päev teen.“

Toomas naeris, sest arvas, et teen nalja. Järgmisel hommikul ostsin lennupiletid.

Enne reisi täitsin külmkapi toiduga. Keetsin suppi, praadisin kotlette ja panin osa toitu sügavkülma. Vahetasin voodipesu, pesin tema tööriided ning kirjutasin üles torumehe numbri. Märkisin isegi väikestele sedelitele, millises karbis miski asub.

Ma ei tahtnud, et ta saaks hiljem öelda, et lahkusin ega jätnud talle mitte midagi valmis.

Esimesel päeval Hispaanias helistas Toomas ja küsis, kus hoiame nõudepesumasina tablette. Need olid aastaid olnud samas kapis kraanikausi all.

Teisel päeval ei leidnud ta puhtaid särke. Ütlesin, et need ripuvad garderoobis paremal pool.

Kolmandal päeval helistas ta neli korda.

Hommikul kurtis ta, et tal pole enam puhtaid sokke. Hiljem ütles, et köögis haiseb, sest oli kalapakendi prügikasti jätnud. Pärastlõunal küsis, kuidas pesumasinal lühikest programmi valida.

Õhtul helistas ta juba vihaselt.

„Sa pead tagasi tulema. Siin on täielik korralagedus.“

Istusin sel hetkel koos Tiinaga väikeses mereäärses kohvikus. Olime tellinud grillitud kala, salati ja klaasi valget veini. Esimest korda üle paljude aastate sõin nii, et ei pidanud iga paari minuti tagant lauast tõusma ega mõtlema, kas kellelgi on leiba, kastet või puhast taldrikut vaja.

„Mul on veel üksteist päeva jäänud,“ vastasin rahulikult.

„Sa ei saa mind niimoodi üksi jätta.“

„Ma ei ole sind maha jätnud. Sa oled oma kodus.“

Järgmisel hommikul helistas mulle naabrinaine Ene. Ta elas meiega samal korrusel ja oli meid tundnud üle kahekümne aasta.

Selgus, et Toomas oli tema ukse taga käinud ja kurtnud, et naine lendas Hispaaniasse, jättis ta üksi ilma toiduta ning nüüd ei tea ta isegi, mida süüa.

Ta oli näidanud Enele tühja potti ja küsinud, kas naabrinaine ei saaks talle vähemalt mõnikord suppi keeta.

Mul oli piinlik, kuigi teadsin väga hästi, et lähim pood asus mõne minuti kaugusel ja sügavkülmas oli minu valmistatud toitu peaaegu nädalaks.

Samas tundsin ka viha. Kõike seda, mida mina kodus aastaid tegin, oli ta pidanud eimillekski. Nüüd esitas ta oma oskamatust praemuna teha või pesumasinat käivitada nii, nagu oleks see minu süü.

Ma ei tulnud varem tagasi.

Nende kahe nädala jooksul jalutasin igal hommikul koos õega mere äärde. Mõnikord kõndisime lihtsalt promenaadil, mõnikord ujusime ja jõime pärast väikeses kohvikus kohvi. Käisime turul ning ma ostsin endale kerge suvekleidi ja kübara, mida ma Eestis ilmselt poleks julgenud kanda.

Õhtuti istusime rõdul, sõime puuvilju ja rääkisime oma elust. Magasin seni, kuni ise ärkasin. Keegi ei pannud varahommikul televiisorit mängima, ei otsinud sokke ega küsinud, mida lõunaks saab.

Mõtlesin neil päevil palju. Sain aru, et olin ise aastaid õpetanud Toomasele, et olen alati olemas ja hoolitsen kõige eest. Mul oli lihtsam ise ära teha kui paluda või vaielda. Hiljem aga imestasin, miks ta minu pingutusi enam ei märka.

Kui Eestisse tagasi jõudsin, leidsin kodust hunniku pesemata nõusid, toolidele visatud riided ja ukse kõrvale jäetud täis prügikoti. Köögilaual vedelesid kiirnuudlite pakendid, kuid sügavkülmas olid ikka veel minu jäetud kotletid.

Toomas võttis mind vastu sellise näoga, nagu ootaks ta, et hakkan kohe pärast kohvri maha panemist koristama.

Võtsin jope seljast, viisin asjad magamistuppa ja tulin siis tagasi tema ette istuma.

„Ma ei ela enam sinu teenijana.“

Ta sai kohe vihaseks. Ütles, et ma liialdan, et igas peres jagatakse töid kuidagi ja tema on kogu elu tööl käinud.

„Mina käisin samuti tööl. Ja pärast tööpäeva algas mul kodus teine vahetus.“

„Aga nüüd oled sa pensionil.“

„Pension ei tähenda, et minust sai tasuta koduabiline.“

Vaidlesime tol õhtul kaua. Ta püüdis seletada, et mehed lihtsalt ei oska kõike, sest naised saavad koduste asjadega paremini hakkama. Küsisin, kuidas ta suudab autovaruosadega töötada, kuid ei saa hakkama mõne pesumasina nupu vajutamisega.

Muutus ei tulnud ühe päevaga.

Esimest korda pesu pestes pani ta valgete särkidega masinasse punase käterätiku. Kõik riided muutusid roosakaks. Järgmisel nädalal kõrvetas ta panni põhja ja helistas oma õele, et küsida, kuidas tatart keeta.

Vahel sai tema vihaseks, vahel ei pidanud mina vastu ja tegin mõne asja ise ära. Me pole ideaalne paar ega hakanud üleöö ilma tülideta elama.

Kuid Toomas ei öelnud enam kunagi, et ma kodus midagi ei tee.

Nüüd valmistab tema kolmel õhtul nädalas õhtusöögi. Oma riided peseb ta ise ja laupäeviti koristab vannitoa. Vahel kurdab, et on väsinud. Siis tuletan talle meelde, et tundsin sama väsimust aastaid, ainult keegi ei tahtnud sellest kuulda.

Kõige rohkem ei teinud mulle haiget see, et Toomas ei osanud pesumasinat kasutada. Kõige valusam oli mõista, et ta oli aastaid minu hoolitsusest kasu saanud, mõtlemata kordagi sellele, kui palju aega, jõudu ja väsimust selle taga oli.

Pidin lendama teise riiki, et mu mees lõpuks näeks, mis meie kodus iga päev toimub. Veel olulisem oli aga see, et seal Hispaania mere ääres meenutasin ise esimest korda üle paljude aastate, et ma pole ainult abikaasa, ema ja inimene, kes vastutab kõigi teiste mugavuse eest.

Kuidas teie oleksite minu asemel käitunud? Kas oleksin pidanud varem tagasi minema, kui mees väitis, et ei saa üksi hakkama, või tegin õigesti, kui jäin õe juurde terveks kaheks nädalaks?

Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.