Kolm päeva valmistusin poja perekonna külatuks, sest igatsasin lapselapsi nii väga. Hommikul tegin lastele supi, küpsetasin koogi, ostsin puuvilju. Nad tulid mürarikkalt, kotid käes, ja minia läks otse kööki ja avas külmkapi. Ma naeatasin veel, arvates et talle lihtsalt huvitab mida olin valmistanud, kuni kuulsin tema häält koridoris…

Minu nimi on Helvi. Mul on 67 aastat ja elan üksi Tartus sellest ajast kui mees neli aastat tagasi suri.

Mu poeg Andres on nelikümmend kaks aastat vana. Elab Tallinnas naise Kaire ja lastega — Liisaga, kes on kaheksa, ja väikese Martiga, kuus. Ei näe neid nii tihti kui tahaksin. Paar korda aastas, mõnikord kolm kui vedab. Iga külastust ootan pealtnäha põnevuse ja närvide seguga mida ei oska hästi seletada.

Seekord polnud neid näinud peaaegu viis kuud.

Hakkasin valmistuma neljapäeva pärastlõunal. Koristаsin kogu maja, kuigi oli puhas — on mul selline harjumus, pean et kõik oleks täiuslik kui tulevad. Vahetasin voodiriided laste toas, võtsin kapist välja mänguasjad mida hoian koridori riidekapis, need mis neile meeldivad kui külas on.

Reedel käisin turul. Ostsin puuvilju mida tean et Liisale meeldivad — maasikad, ta sööb neid kuni särk plekki saab. Martile võtsin banaanid ja maasikamaitselised jogurtid, ainukesed mida ta tahab. Hapukapsa valmistamiseks panin kapsad juba eelmisel õhtul valmis, nagu ema tegi.

Laupäeval hommikul olin kolm tundi köögis.

Hernesupp kõige kraami ja kõigega — suitsuliha, vorst, köögiviljad nagu peab. Apelsinikook, mille kohta Andres ütleb alati et see on parim mida ta elus söönud on. Maja lõhnas selle järele kui uksekell kell pool üks helises.

— Oleme kohal! — hüüdis Andres alt.

Jooksin peaaegu alla — põnevusest unustasin isegi võtmed kaasa võtta. Lapsed tulid trepist üles tormates, Mart hüppas mulle otsa enne kui jõudsin kummarduda, Liisa kallistas mind vöö kohalt. Need kümme sekundit on iga külastuse väärtuslikumad hetked.

Andres tuli taga suure kotiga ja andis mulle põsele suud.

Kaire tuli viimasena.

Tere, ütles ta. Kuiv, aga tavaline — Kaire on alati selline olnud, ta pole halb inimene, tal on lihtsalt minu omast väga erinev viis maailmas olla.

Lapsed jooksid juba koridoris. Andres jättis koti esikusse ja läks hetkeks televiisorit vaatama. Kaire läks otse kööki.

Arvasin et läheb vaatama mida olin valmistanud. Läksin talle järgi rääkima et hernesupp on valmis, et tuleb ainult soojendada —

Ja siis kuulsin teda.

Tema häält, vaikselt aga selgelt, suunatud koridori poole kus Andres oli:

— Ütle oma emale et me ei jää terveks päevaks. Ei taha jälle tunde veeta kuulates kuidas su ema teeskleb et sureb ilma meieta üksindusse.

Jäin köögi ukselävel seisma.

Kaire polnud märganud et olin tulnud.

Seisis endiselt seljaga, vaatas külmkappi, nagu oleks öelnud midagi tähtsusetut.

Mina ei öelnud midagi.

Tulin tagasi elutuppa. Istusin diivanile. Liisa tuli jookstes näitama hammast mis oli lonkuma läinud. Ütlesin et jah, varsti kukub välja, et hambahaldjake toob talle midagi ilusat. Mu hääl kõlas normaalselt. Ei tea kuidas.

Seest oli teisiti.

See polnud täpselt viha. See oli midagi rohkem sarnast külmale mis tuleb järsku ja mille algust ei tea. Olin kolm päeva seda külastust ette valmistanud. Kolm päeva nende peale mõelnud, mida neile meeldib, et kõik oleks valmis et neil hästi oleks. Ja kahekümne sekundiga, ilma et oleksin midagi valesti teinud, sain teada mida minu minia minust arvab kui ma ei ole ees.

Et ma teenin.

Et see et igatsean neid on mingi etteastε nende haletsemiseks.

Sõime. Hernesupp oli hea, Andres võttis teist korda, lapsed sõid rohkem kui tavaliselt. Kaire rääkis tööst, remondist mida nad korterisse mõtlevad teha, sellest et Mart alustas ujumist. Mina küsisin, vastasin, naeрatasin.

Läksid kell neli.

Andres kallistas mind uksel pikalt. Lapsed ka. Kaire andis mulle kaks musi ja ütles et kook oli väga maitsev.

Sulgesin ukse.

Jäin hetkeks esikusse seisma, liikumata.

Siis läksin kööki koristama.

Panin ülejäänud hernesupist toidukarpidesse. Pesin nõud. Panin laste voodiriided pesumasinasse kuigi nad olid neis ainult ühe öö maganud — veel üks harjumus mis mul on.

Kulus päris kaua aega enne kui hakkasin nutma. Nagu keha pidas vajalikuks esmalt praktilised asjad lõpetada.

Kui pisarad tulid, tulid vaikuses. Istudes köögitoolil, käed laual, vaadates tühja töölauda.

Ma ei nutnud Kaire pärast. Nutsin Andrese pärast, kes kuulis ja ei öelnud midagi. Või ehk ütles midagi — ei tea, ei näinud. Aga mulle ei tulnud ka midagi ütlema.

Ja nutsin laste pärast, kes ei tea sellest midagi ja kes läksid rõõmsalt oma maasikajogurtiga ja lonkuva hambaga.

Loodan et ei saa kunagi teada.

Sel õhtul ei helistanud kellelegi. Jõin kummeliteed, vaatasin natuke televiisorit ilma midagi nägemata ja läksin magama.

Jätkan nende külastuste ootamist.

Jätkan hernесupi ja apelsiниkoogi tegemist.

Mitte sellepärast et poleks haiget teinud. Vaid sellepärast et armastan neid. Ja armastus, kui see on päris, ei sõltu sellest et seda tänatakse.

Aga need sõnad köögis — neid ei unusta ma kergesti.

Kas teil on kunagi juhtunud kuulda midagi mida te ei pidanud kuulma — ja mida ei saanud enam kuulmata jätta?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest on palju emasid kes veedavad päevi ettevalmistustega külastusteks mis kestavad tunde.