Kogu elu elasin teiste jaoks. 75-aastaselt otsustasin elada enda jaoks. Lapsed ütlesid, et see on isekus. Mina ütlesin, et parem hilja kui mitte kunagi

Minu nimi on Valve. Olen 75-aastane ja olen Tartust. Kogu elu samas linnaosas, samas majas, samade naabritega, kes tunnevad mind ajast, mil olin noor ja sale ja mul oli tumedad juuksed.

Abiellusin Endeliga 23-aastaselt. Sain viie aastaga kolm last — Tiiu, Margo ja noorima Raivo. Jätsin töö raamatupidajana, kui sündis teine laps, sest Endel ütles, et tema palgast jätkub ja lapsed vajavad mind kodus. Olin nõus. Või veensin end, et olen.

Kakskümmend aastat oli minu elu kodu, lapsed, Endel, pood, toit, riided, lasteaed, arstid, lastevanemate koosolekud. Ei kurda — see oli minu pere ja ma armastasin neid. Aga oli midagi, mille ma märkamatult mõnda sahtlisse panin. Midagi minu oma.

Noorena meeldis mulle väga joonistada. Akvarellid, peamiselt. Kunstiõpetaja ütles, et mul on hea silm värvide jaoks. Kui abiellusin, panin pintslid kasti. Mõtlesin, et võtan need välja, kui lapsed on suuremad.

Lapsed said suureks.

Pintsleid ei võtnud välja.

Endel suri kuus aastat tagasi. Elasime hästi, armastasime teineteist, meil oli ühine elu. See polnud täiuslik aga see oli meie oma. Kui tema lahkus, tegin esimese asjana end kõigile kättesaadavaks — Tiiu helistas nuttes, Margo tuli pühapäeviti lõunale, Raivo vajas, et hoiaksin lapsi kolm päeva nädalas. Valasin end nende peale välja, sest ei osanud teisiti.

Nii möödus veel neli aastat.

Ühel jaanuaripäeval, istudes diivanil kell neli pärastlõunal ja vaadates telekat, mis mind ei huvitanud, küsisin endalt: mida mina praegu teha tahan? Mitte mis kord on. Mitte mida keegi vajab. Mida mina tahan.

Ei osanud vastata.

See ehmatas mind rohkem kui miski muu.

Samal nädalal helistasin kultuurikeskusesse. Küsisin kas on huviringid. Ütleti et on — keraamika, käsitöö, akvarell. Kirjutasin end akvarellitundi ilma pikemalt mõtlemata.

Ei öelnud kellelegi midagi.

Esimene tund oli teisipäeva hommikul. Meid oli kaheksa, enamik naised, mõned nooremad kui mina. Õpetaja oli neljakümneaastane naine, sõbralik, ilma pretensioonideta. Andis mulle paberi, värvid ja ütles, et malin mida tahan.

Istusin kümme minutit tühjalt. Siis maalisin oma köögiaknalt paistava hommikuvalguse.

See oli kohutav. Proportsioonid valed, taeva värv liiga tume. Aga kui lõpetasin ja vaatasin, tundsin rinnus midagi, mida polnud ammu tundnud. Ei oska seletada. Nagu oleks osa minust, mis oli maganud, silma avanud.

Tulin koju ja ei öelnud kellelegi ka siis midagi.

Hoidsin seda enda teada nagu väikest saladust.

Käisin kolm kuud igal teisipäeval ilma midagi ütlemata. Ostsin materjale üksi, hoidsin maale triikimisruumis. Ühel päeval tuli Tiiu midagi otsima ja leidis need.

— Ema, kas need on sinu tehtud? — Jah. — Millal sa seda teinud oled? — Teisipäeva hommikuti. — Ja ei öelnud meile midagi?

Ei vastanud. Aga mõlemad teadsime vastust. Polnud öelnud, sest kui ütlen, vajab keegi teisipäeva hommikul midagi ja mina jätan tulemata.

Tiiu rääkis vendadele. Margo helistas ja ütles, et tundub tore, aga et tahaks temagi aega selliseks. Raivo oli otsekohesem — ütles, et kui mul on aega maalida, võiksin ehk hoida lapsi ühe päeva rohkem nädalas.

Ütlesin ei.

— Ema, aga… — Raivo, ei.

Vaikus.

— Sa oled väga muutunud — ütles ta. — Jah — ütlesin. — Paremuse poole.

Asjad läksid paariks nädalaks pingeliseks. Tiiu helistas vähem. Margo käis lõunal aga oli veider. Raivo viibis helistamisega. Mina käisin ikka teisipäeviti. Maalisin aknaid, lilli, linnaosa väljakut oma rõdult.

Ühel pühapäeval tulid kõik lõunale. Tegin tavalist kartulisuppi. Lõuna lõpus, kui lapsed juba elutoas mängisid, ütles Tiiu:

— Ema, näita mis oled maalinud.

Läksin triikimisruumi ja tõin maalid. Panin lauale ühe haaval. Keegi ei öelnud midagi hetke jooksul.

Siis võttis Raivo ühe — köögiaknast, esimese — ja vaatas seda pikalt.

— See on meie lapsepõlvekodu — ütles ta. — Jah — ütlesin. — Väga sarnane.

See polnud kunstiline kiitus. Aga see oli midagi.

Sel õhtul, kui nad läksid, kogusin maalid ettevaatlikult kokku ja panin tagasi. Siis istusin rõdul kohviga ja vaatasin väljakut.

Mõtlesin tüdrukule, kellel oli kakskümmend ja natuke aastat, kes pani pintslid kasti. Kes mõtles, et aega tuleb küll. Et aega on alati.

Oleksin tahtnud talle öelda: ära oota nii kaua.

Aga tagasi minna ei saa. Saan ainult edasi minna — oma teisipäevadega, oma halbade akvarellidega, mis iga nädalaga natuke paremaks lähevad, selle uue tundega, et on osa minust, mida avan alles 75-aastaselt.

Ja see, nii hilja kui on, ei ole vähe.

Kas sul on midagi, mille panid aastaid tagasi mõnda sahtlisse ja pole kunagi välja võtnud?

Kui see lugu puudutas su südant — pane ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.