Kakskümmend aastat pidasin tema ettevõtte raamatupidamist ilma palgata, sest “see on perekonna asi”. Kui ta läks noorema juurde, võttis ta ettevõtte kaasa ja jättis mulle võla. See, mida ma pärast tegin, ei uskunud ma isegi ise

Kakskümmend aastat pidasin mehe ettevõtte raamatupidamist ilma palgata, sest “see on perekonna asi”. Kui ta lahkus noorema naise juurde, võttis ta kaasa ettevõtte ja jättis mulle võla. Eile allkirjastasin üürilepingu oma raamatupidamisbüroo jaoks. Kaks kvartali kaugusel tema kontorist.

Kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et istun notari juures ja allkirjastan lepingut oma ettevõtte jaoks — oleksin naernud… ja tõenäoliselt nutnud. Sest aasta tagasi polnud mul gaasiarve maksmiseks raha, ja minu ainus professionaalne tutvustus oli: omaniku naine.

Aga algan algusest. Või õigemini — lõpust.

Andres rääkis mulle Kerstist pühapäeval hommikul, hommikusöögi ajal, teise võileibu ja kohvi vahel masinast, mille ostsin talle viiekümneseks sünnipäevaks kingituseks. Ta rääkis seda nii, nagu teataks ta mulle hambaarsti vastuvõtuaja muutusest. Rahulikult, asjalikult, silma vaatamata.

— Maret, ma olen juba otsuse teinud. Koolin järgmisel nädalal välja.

Mul oli siis viiskümmend üks aastat. Kahekümne kaheksa aasta pikkune abielu. Kaks täiskasvanud last — Siim õppis Tallinnas, Liis lõpetas gümnaasiumi. Ja kakskümmend aastat tööd Andrese ettevõttes ilma ühtegi lepinguta, ilma ühtegi palka, ilma ühtegi sotsiaalkindlustusse registreeritud töökuupäevata.

Ettevõte tegeles siseviimistlusega. Andres asutas selle, kui Siim oli kaheaastane ja mina ootasin Liisi. Mäletan, kuidas istusime minu kõhuga meie esimese korteri köögis Kristiine linnaosas Tallinnas ja kandsin arveid ruudulisel märkmikul, sest arvutiprogrammi endale lubada ei saanud. Laud kriuksus. Aknast paistis naabrite pesula, kus masinad keerlemas. Mina lugesin arveid ja arvasin, et see on ajutine — kuni asjad lähevad paremaks.

Aja jooksul asendus märkmik Exceliga, Excel raamatupidamisprogrammiga, ja raamatupidamisprogramm täieliku kaheteistkümne töötaja raamatupidamise haldamisega, arvetega, maksuametiga, maksudega, deklaratsioonidega. Tegin kõik — personali lepingutest aastabilanssideni. Kord soovitasin, et äkki peaksin palka saama. Andres solvus.

— Aga see on ju meie ettevõte, — ütles ta. — Mis on minu, on sinu. Milleks need formaalsused?

Ja ma uskusin teda. Sest nii oli mugavam. Sest ma ei tahtnud tülisid. Sest kui elad kellegagi ühe katuse all üle kahekümne aasta, ei mõtle sa iseennast töötajana. Sa mõtled iseennast partnerina. Ehitajana. Ainult et keegi ei kirjutanud seda ehitamist õigesti üles.

Andres läks Kersti juurde — kolmekümneaastase kliendi juurde, kes tellis vannitoa renoveerimise ja sai lisaks mehe koos ehitusettevõttega. Mul pole tema vastu pahameelt. Oli — esimesed kolm kuud, kui ei maganud öösel ja jõin palderjanit nagu vett.

Aga siis sain aru, et Kersti oli vaid sümptom. Andres oleks läinud varem või hiljem. Tal oli vaja kedagi, kes vaatab teda alt üles, ja mina olin mingil hetkel selle lõpetanud. Lõpetasin, sest mul oli liiga palju tööd selleks, et imetleda.

Probleem oli selles, et ettevõte oli registreeritud Andrese nimele. Ainult Andrese nimele. Ma eksisteerisin ettevõttes nagu vaim — tegin kõik, aga ametlikult ei eksisteerinud. Kui läksin juristi juurde, noogutas too kurvalt — seda kurbust tundis ta ilmselt paljudest samalaadsetest vestlustest.

— Võite nõuda ühisvara jagamist ja ettevõtte kaasamist, aga see võtab aega, — ütles ta. — Ja laen, mille mõlemad võtsite lao laiendamiseks — see on mõlema oma. Olenemata sellest, kelle nimele ettevõte on registreeritud.

Laen. Seitsekümmend tuhat eurot, millest suurem osa läks uuele laole. Ladu jäi Andresele. Laen — meile mõlemale. Ja kuna Andres hakkas äkki maksetega hiljaks jääma, hakkasid maksed langema minu peale. Iga kuu. Nagu kell. Ainult ebameeldiv.

Olin kohas, kus inimene kas upub või hakkab ujuma. Mul polnud tööd. Mul polnud sotsiaalkindlustuse staaži. Paberil olin keegi — kakskümmend aastat raamatupidamiskogemust, aga ühtegi dokumenti, mis seda kinnitaks. Minu kogu professionaalne elu eksisteeris ainult Andrese ettevõtte arhiivides. Mis kuulusid Andresele.

Liis lõpetas gümnaasiumi ja läks õppima Tartusse. Siim aitas rahaga nii palju kui suutis, aga ta ise teenis vähe — oli just alustanud tööd erialal. Kolm kuud töötasin kassas ehitusmaterjalide kaupluses. Iroonia — müüsin viimistlusmaterjale ettevõtetele nagu Andrese oma. Kord tuli tema endine tarnija ja ei tunnud mind ära. Tervitasime üksteist nagu võõrad.

Tulin tühja korterisse tagasi, mille kohus oli mulle ajutiselt jaotanud varade jagamise menetluse ajaks, ja istusin köögis. Sama laua taha, kus kakskümmend aastat tagasi kandsin Andrese esimesi arveid märkmikusse. Laud kriuksus ikka veel. Aknast paistsid ikka veel naabrite pesulad.

Just Tiina, minu naabritädi ja vana sõbranna, ütles selle esimesena valjusti välja. Me istusime tema köögis, ta keetis teed ja mina rääkisin, et ei tea, mida edasi teha. Ta ei küsinud. Ta lihtsalt ütles:

— Maret, sa tead raamatupidamisest rohkem kui pool büroodest selles linnas. Miks sa ei ava oma oma?

Naersin. Aga Tiina ei teinud nalja. Ta näitas mulle, milliseid kursusi on vaja ametliku kvalifikatsiooni saamiseks. Aitas leida tasuta koolitusi EL-i rahastusega. Pool aastat õppisin õhtuti seda, mida olin kakskümmend aastat teinud — ainult et nüüd sain selle eest sertifikaate. Eksamite küsimused olid tuttavad — need olid vanad tuttavad. Vastused teadsin. Lihtsalt varem ei küsinud keegi.

Kõige raskem oli hetk, kui pidin minema panka büroovarustuse laenu saamiseks. Seisin osakonna ukse ees iiveldusega. Viimane laen, mille allkirjastasin, rippus mu pea kohal nagu kohtuotsus. Aga läksin sisse. Istusin noore nõustaja ees ja rääkisin oma plaanidest rahulikult ja selgelt. Ta kuulas. Sain vähe — aga piisavalt laua, arvuti, printeri ja kolme kuu üüri jaoks.

Ruumid leidsin Vabaduse väljakult Tallinnast. Väike, kolmkümmend ruutmeetrit, vana maja esimesel korrusel. Omanik, eakas pensionär, alandas üüri, kui kuulis minu lugu. Ma ei palunud — ta pakkus ise välja. Väike žest, mis tõi mulle tagasi pisut usku inimestesse.

Kaks kvartali kaugusel tema ettevõtte peakontorist.

Andres sai teada juhuslikult. Ta helistas mulle esimest korda mitme kuu jooksul. Häälel oli midagi sellist, nagu ta oleks alla neelanud midagi valesti.

— Kuulsin, et avad büroo. Vabaduse väljakul?

— Jah, — vastasin rahulikult.

— See on kaks kvartali minust.

— Tean.

Vaikus. Pikk, tihe vaikus, mille jooksul kuulsin, kuidas Andres üritab leida argumenti, miks ma seda tegema ei peaks. Ei leidnud.

— Edu, — ütles ta lõpuks ja pani toru kinni.

Eile allkirjastasin üürilepingu. Notar ulatas mulle pastaka ja ma mõtlesin, et viimati allkirjastasin midagi nii olulist siis, kui võtsime Andresega selle õnnetu laenu lao jaoks. Aga see allkiri oli kellegi teise eest. See — enda eest.

Liis tuli Tartust nädalavahetuseks ja aitas mul seinavärvi valida. Valisime sooja salveirohelist. Siim saatis foto sildist, mille ta internetist tellis — valge, tumessiniste tähtedega: „Maret Tamm — Raamatupidamisteenused”. Nutsin selle foto taga hea veerandtunni. Istusin uue büroo põrandal, veel ilma mööblita, ja nutsin. Siis tõusin üles ja tegin endast foto tühja seina taustal. Esimene foto uues kohas.

Ei ütle, et ma ei karda. Kardan iga päev. Et kliendid ei tule. Et ei tule üksi toime. Et pangalaen ja Andrese lao maksed söövad mind elusalt enne, kui jõuan jalule tõusta.

Aga tean üht — kakskümmend aastat juhtisin ettevõtet, mis tõi kasumit. Ainult kasumit võttis keegi teine.

Nüüd on laud minu. Arvuti on minu. Kliendid — kui tulevad — on minu.

Ja Andres võib neid kahte kvartali tööle sõita ja vaadata minu silti. Iga päev.

Aga sina? Kas tunned kedagi, kes on alustanud otsast peale pärast kõige kaotamist? Või oled ehk ise midagi sellist läbi elanud?

Kirjuta kommentaaridesse. Ja kui see lugu puudutas su südant — jaga seda — võib-olla vajab keegi seal väljas seda täna lugeda.