Kaks aastat vaikust, reetmist ja üksindust… Ja järsku seisab ta jälle mu ukse taga – kohvri ja ülestunnistusega, mis muutis kõik…

See oli tavaline teisipäev. Pistsin veekeetja tööle, raadio mängis vaikselt ja õhus hõljus küpsetatud õunte lõhn – minu viis peletada sügisene melanhoolia. Päev nagu iga teine… kuni kõlas uksekell.

Avan – ja hetkeks mõtlesin, et see on unenägu. Ta seisis minu ees. Samas jopes, sama pilguga, justkui oleks naasnud pärast nädalast komandeeringut, mitte kahe aasta järel, mis olid veedetud koos teise naisega.
— Tere, — ütles ta, nagu oleksime eile näinud.

Vaikisin. Lihtsalt vahtisin teda, püüdes oma peas kokku viia kahte pilti: inimest, kes lahkus pilkugi heitmata, ja seda, kes nüüd seisab minu ukse ees, justkui oleks lihtsalt leiva järele läinud.

Kaks aastat tagasi pakkis ta kohvri ühe pärastlõunaga. Ütles: „Nii edasi ei saa. Midagi tuleb muuta.“
Selleks „muutuseks“ osutus noor naine, kellega ta kohtus ühes komandeeringus.
Ta lahkus välismaale, jättes mind ja meie elu seljataha. Algul kirjutas ta – lühidalt, asjalikult: krediidid, arved, dokumendid. Siis aina harvem. Ja lõpuks – vaikus.

Mõne kuu pärast lõpetasin ma iga telefonihelina ootamise.
Õppisin ostma toitu ühele.
Õppisin magama tühjas voodis.
Õppisin elama.

Ja siin ta nüüd oli – jälle minu ees. Ilma helistamise, kirja, hoiatamata. Lihtsalt tema ja tema kohver.
— Ma mõtlesin kõik läbi, — alustas ta. — See… oli viga. Ma tahan tagasi tulla.

„See“ — ütles ta kahe aasta kohta, justkui oleks see olnud ebaõnnestunud puhkus.
— Tagasi kuhu? — küsisin rahulikult. — Korterisse, kööki, pühade juurde, mida ei toimunud? Minu juurde – sellise, nagu olin?

Ta vaikis, kehitas õlgu, justkui poleks see midagi keerulist.
— Noo… kõik on ikka siin. Meie elu.

Ja siis sain aru: tema silmis oli aeg seiskunud. Ta tõesti arvas, et võib lihtsalt siseneda, mantli seljast võtta ja istuda tagasi selle sama laua taha, mille taga ma kaks aastat üksi istusin.

Lasksin ta sisse. Mitte hellusest, vaid uudishimust – tahtsin kuulda, kuidas inimene kahe aasta vaikuse järel selgitab, et „naaseb“.
Ta istus laua taha – see sama, mille ta teadis peast. Vaatas ringi: uued kardinad, raamatud, mille ma ostsin, kui taas õhtuti lugema hakkasin, fotod sõbrannadega reisidest.
— Ma näen, et oled sisse seadnud, — ütles ta.
— Jah, — vastasin ma. — Oli vaja.

Ta hakkas rääkima. Et „seal“ ei tulnud midagi välja. Algul oli lihtne, lõbus, seejärel tuli rutiin, tülid, arusaamatus. Et igatses. Et mõistis. Et tahab tagasi „koju“.

Kuulasin. Ja iga tema sõna sobitus tuttavaks rütmiks – selleks, millega ta kunagi ebameeldivaid tõdesid varjas.
Kuid see kodu oli juba teistsugune. Ja mina ka.

— Kaks aastat, — ütlesin vaikselt. — Kahe aasta jooksul sa ei kirjutanud ühtegi kirja, ei tulnud ühtegi püha tähistama, ei küsisinud, kuidas mul läheb. Ja nüüd lihtsalt… oled tagasi?
— Jah, — ütles ta. — Sest ma armastan sind.

Sõna „armastan“ kõlas võõralt. Justkui oleks see kaotanud kaalu kahe aastaga.

Ta istus vastas – samas kohas, kus kunagi eluasju kavandasime, naersime, penne kokku lugesime.
Vahtis ringi, justkui püüdes leida märke oma varasemast elust.
Aga see ei olnud enam tema ruum. Ta ei sobitunud – nagu vana ese, mis enam interjööri ei passi.

— Tead, — alustas ta. — Seal osutus kõik teistmoodi. Arvasin, et läheb kergelt. Uus elu, uus riik, uued inimesed… Aga tal oli oma elu. Minul – oma. Ei tulnud välja. Sain aru, et minu koht on siin.

„Minu koht on siin.“
Need sõnad kõlasid nii naiivselt, et vaevu suutsin alla suruda kibeda muige.
Kus sa olid, kui pidin üksi arveid maksma, lastega rääkima, kui magama jäin vaikuses, mis kõrvus helises?
Kus sa olid esimesel jõululaupäeval ilma sinuta, kui laual oli ainult üks taldrik?

Vaatasin teda. Mitte mehena, keda kord armastasin.
Aga kui seda, kes möönis lause keskel ja naasis, justkui keegi poleks pausi märganud.

— Kaks aastat sind polnud, — ütlesin rahulikult. — Ei ühtegi kõnet, ei ühtegi postkaarti. Ja nüüd seisad siin ning ütled: „olen tagasi“?
Ta pigistas oma käsi.
— Ma tean. Ma rikkusin kõik ära. Aga ma armastan sind.

Taas see sõna. Tühi, nagu võti, mis enam ühtegi lukku ei mahu.

— Ära ütle, et sa armastad, — ütlesin ma. — Armastav inimene ei kao kaheks aastaks ega naase justkui oleks olnud puhkuselt tagasi tulles.

Langes vaikus. See sama – kus enam pole midagi öelda, sest kõik on juba tegudega öeldud.

Ta tõusis. Aeglaselt. Läks ukse juurde, vaatas ringi – justkui tahaks iga nurka meelde jätta.
— Üürin midagi esialgu, — ütles vaikselt. — Ei taha survestada.
— Hea mõte, — vastasin ma. — Survestamiseks on juba hilja.

Ta lahkus. Ilma ust paugutamata. Lihtsalt sulges selle vaikselt enda järel.
Kuulasin, kuidas tema sammud trepist alla kaugemale kahanesid – aina vaiksemaks ja vaiksemaks. Ja iga sammuga tõusis mu hingamises kergus.

Istusin laua taha. Sellel seisis külmaks läinud teetass. Veel minut tagasi tundus, et kõik võib muutuda. Aga nüüd – ainult selgus.
Mitte rõõm. Mitte valu. Lihtsalt rahulik kindlus.

Läksin akna juurde, avasin selle. Ringi tungis jahe sügisõhk, segunedes õunte lõhnaga.
Vaatasin ust. Ja äkki sain aru: kogu selle aja, isegi kui teda polnud, elasin teadvustamatult ootel – justkui uks võiks veel avaneda.
Nüüd teadsin kindlasti: enam mitte.

Ei olnud pisaraid. Oli ainult vaikus ja otsus – kindel, minu.
Ma ei tahtnud tema naasmist. Mitte sellepärast, et vihkasin.
Vaid sellepärast, et polnud enam vaja kedagi, kes kord lahkus, olles veendunud, et saab alati naasta.

Sulgesin ukse tema järel ja esimest korda üle pika aja tundsin, et seisan oma poole peal.
Ja siis, kui kodu õhtuse vaikuse alla mattus, vilksas siiski mõte – vaikselt, jonnakalt:
Aga äkki ma eksisin? Võib-olla oleks tulnud tal jääda lasta?..