Isa ainus soov 60. pulma-aastapäevaks oli näha kõiki üheksat poega koos…
Eelmisel laupäeval tähistasime Antsuga 60 aastat abielu. Kasvatasime üles üheksa poega ja elu viis nad kõik laiali: Soome, Rootsi, Inglismaale, noorima koguni Austraaliasse. Kakskümmend aastat ei õnnestunud meil neid kõiki ühe laua taha saada. See, mis juhtus meie talu õuel, on mul siiani raske uskuda…
Möödas on juba nädal, aga käed hakkavad ikka värisema, kui sellele mõtlen. Pean teile rääkima.
Minu nimi on Laine, olen 83-aastane ja elan Viljandimaal väikeses külas, samas talus, kuhu tulin noore pruudina. Antsuga abiellusime kuuskümmend aastat tagasi perekonnaseisuametis, ja pulmalaud oli kaetud siinsamas, meie talu õuel. Mul oli nõbu käest laenatud kleit ja Antsul vanema venna pintsak, kaks numbrit liiga suur. Meil polnud midagi, ainult tahtmine elada.
Kasvatasime üles üheksa last. Kõik poisid. Terves rajoonis polnud teist sellist peret. Külas naljatati, et ootame ikka veel tütart. Kui sündis üheksas, tõi kolhoosi esimees mulle ordeni koju kätte ja ütles, et nüüd võiks ju ka pidama jääda. Toomas, Peeter, Andres, Margus, Tiit, Urmas, Rein, Indrek ja noorim, Priit. Nad kasvasid selles talus, magasid kolmekesi ühes voodis, kandsid üksteise pükse ja kiskusid tülli viimase leivaviilu pärast. Ants sõitis hommikust õhtuni kolhoosis traktoriga ja mina lüpsin farmis lehmi, õmblesin, pesin ja keetsin üheteistkümnele.
Siis viis elu nad laiali. Toomas elab Tallinnas, Peeter Tartus, Andres Pärnus. Margus ja Tiit on juba kakskümmend aastat Soomes ehitustel, Urmas Rootsis, Rein Norras laevadel, Indrek Inglismaal. Ja Priit, minu pesamuna, sõitis Austraaliasse kaevandusse tööle. Kaugemale enam ei saanudki.
Paar nädalat enne aastapäeva ütles Ants õhtusöögi ajal taldrikult pilku tõstmata: „Laine, mul on jäänud ainult üks soov. Näha neid kõiki üheksat koos, kasvõi üheks päevaks.“ Rääkisime poistele telefonis. Kõik lubasid proovida, ütlesid, et tuleb raske. Priit ütles, et tema ei jõua, et töölt ei lasta. Ants pani toru ära ja läks sõnagi lausumata õue.
Laupäeva hommikul hakkasid nad saabuma. Esimesena Toomas ja Peeter peredega. Lõunaks Andres ning Margus ja Tiit, otse Tallinna sadamast Soome laevalt. Pärastlõunal Urmas, Rein ja Indrek. Kaheksa poega kodus. Köök täis minijaid, lapselapsed jooksid õues, lapselapselapsed nutsid. Poisid tõid laudadest ja pukkidest kokku pika laua, samasse kohta õuel, kus kuuskümmend aastat tagasi oli meie pulmalaud. Ja Ants vaatas terve päeva üha väravale. Üks oli puudu.
Õhtul istus laua taga üle neljakümne inimese. Sült, kartulisalat, suitsukala, minu hapukurgid ja suur kringel, mille minijad küpsetasid. Ants tõusis püsti, klaas käes, et öelda paar sõna. Ta toetus kepile, käed värisesid. Ta alustas: „No poisid, aitäh, et tulite…“ ja just sel hetkel kriuksatas värav. Kõik pöörasid ringi.
See oli Priit. Seljakott seljas, juuksed sassis, silmad punased peaaegu kahepäevasest teekonnast. Ta oli meile valetanud, et meid üllatada.
Ants pani kepi käest. Toetus lauale ja astus ise tema poole, ilma toeta, esimest korda kahe aasta jooksul. Priit jooksis üle õue ja nad embasid keset muru, nagu kunagi, kui väike poiss isale kaela hüppas, kui see põllult koju tuli. Ja siis tõusid ka teised, üksteise järel, ja piirasid meid ümber. Üheksa täiskasvanud meest, mõned juba hallide juustega, kallistasid oma vanemaid kõigi silme all ja nutsid nagu väikesed poisid.
Hiljem kütsid poisid sauna, nagu vanasti, ja me istusime laua taga hilisööni. Esimest korda kahekümne aasta jooksul ei jäänud ükski tool tühjaks. Enne kohvi panid kõik üheksa end ritta, vanimast noorimani, täpselt nagu fotol, mille tegime, kui Priit oli alles beebi. Lapselaps tegi samasuguse pildi. Järgmisel päeval lasime selle välja trükkida ja nüüd ripub see vana kõrval.
Sel ööl, juba voodis, võttis Ants mul käest kinni ja ütles: „Nii, Laine. Nüüd olen kõike näinud.“ Ma pigistasin ta kätt ega suutnud sõnagi öelda.
Terve elu küsiti minult, kas ma ei kahetse, et mul tütart pole. Nüüd tean vastust. Kasvatasin üles üheksa poega ja kõik üheksa tulid koju, kui nende isa neid kõige rohkem vajas.
Kas teie lapsed on ka kaugel? Millal te viimati kõik ühe laua taga istusite? ❤️


