Elan vana emaga ja küsin endalt iga päev — mis elu see on…

Nädal tagasi sain 56. Ärkasin sel hommikul, mõtlesin — noh, 56 siis. Ei laulu, ei pidu. Ema tõi teed ja kaerakükse, pani lauale, ütles „palju õnne, tütreke” — ja see oligi kogu sünnipäev. Toas vaikne, akna taga paistab sügisene päike, ja mina istun ja mõtlen: kuidas see nii läks?

Kunagi olid mul sõbrannad. Oli selline Moonika — sõbrustasime kooliajast. Ja Tiiu, kellega töötasime koos üle kahekümne aasta ühes Tartu raamatupidamisbüroos. Elu ajas nad laiali. Moonika läks tütre juurde Soome, Tiiu on ammu teist korda abielus, kasvatab lapselapsi, tal oma mured täis. Helistame vahel — pühadel, sünnipäevadel. Aga see pole enam see sõprus. See on lihtsalt viisakus.

Meest polnud. Noh, oli — lühidalt, nooruses. Aga see on teine lugu, ja see lõppes kiiresti. Lapsi ka ei tulnud. Varem valutas selle pärast väga. Nüüd vähem. Või olen lihtsalt harjunud selle tühjusega, mis õhtul, kui teler vaikib, end väga selgelt kätte annab.

Emal on juba hea üle 80. Väike, kokkutõmbunud, aga silmades on veel säde. Ta käib ise õue — aeglaselt, käsipuust kinni hoides, aga käib. Ja see on minu suurim rõõm. Vaatan teda aknast ja mõtlen: mitte praegu. Ainult mitte veel praegu.

Sest kui teda enam pole — ma ei kujuta ette. Lihtsalt ei kujuta ette.

Tean, et kõlab imelikult. Inimene on 56 — ja tema suurim hirm pole vanadus, pole haigused, vaid see päev, mil jääb täiesti üksi. Aga nii on. See maja ilma ema hääleta, ilma tema sussideta köögis hommikul — see pole enam kodu. See on lihtsalt seinad.

Elame tagasihoidlikult. Pensionid on väikesed, seega loendame kulutusi. Turult ostame köögivilja — odavam kui Rimis. Riideid leiame kirbuturult, ja selle pärast pole enam häbi. Mis siin häbeneda — soojalt ja korralikult saab riides olla niimoodi ka.

Õhtuti istume koos — tema kudumisvardadega, mina raamatuga või ka kudumisvardadega, kui tuju on. Vaatame lemmiksaateid. Vahel naerame, vahel oleme vait. Ja see vaikus meie vahel on juba nii vana, nii tuttav — see ei valuta. See on nagu tekk.

Nädalavahetustel tuleb mõnikord naabrinaine Helvi mehega. Istume, joome teed, räägime sellest, mis maailmas toimub, mis külas juhtus, kes kuhu läks. Lihtsad jutud. Aga pärast on südamel soojem.

Vahel mõtlen — mille peale ma need aastad kulutasin? Oleks võinud teisiti. Oleks võinud julgemalt. Oleks võinud valida mitte turvalisust, vaid elu. Aga mida nüüd öelda. See aeg ei tule tagasi. Jääb ainult see, mis praegu on: see hommik, see tee, ema hääl köögist.

Ja teate mis — kui vaatan teda, saan aru, et see on ka elu. Mitte selline, millest unistasin. Aga päris. Soe. Oma.

Jumal ei ole meid maha jätnud. Raskeid aastaid on olnud — haigusi, muresid, päevi, mil ei teadnud, kust homme tuleb. Aga seisame. Mõlemad. Veel seisame.

Kas teil on elus inimesi, kes on korraga nii kodu, sõprus kui ka pidu? Ja kas saite sellest aru õigel ajal?