Mu tütar tõi lapsed mulle iga hommik kell seitse ja tuli neile järele alles pärast kella kahte­kümmend. Ma hoolitsesin nende eest armastusega ja vaikisin, sest mõtlesin: perele tuleb aidata. Aga ühel päeval kuulsin, kuidas ta ütles sõbrannale: „Ema ei tee niikuinii midagi, talle on isegi kasulik, et tal on midagi tegemist.” Kannatasin kaua, aga sel korral ei suutnud vaikida ja tegin midagi, mida ma enda käest ei oodanud…

Olen kuuekümne kaheksa aastane ja elan Mustamäel, väikeses korteris, mida tunnen suletud silmadega. Sellest ajast, kui mu tütar Kati sünnitas

Read more