Huvitav

Ma poleks iial arvanud, et kuulen selliseid sõnu ainsalt lähedaselt inimeselt, keda olen kogu elu hoidnud ja armastanud. Aga siin

Jaan oli veel üsna noor — tal oli veidi üle neljakümne. Ta elas oma naise Maarikaga väikeses majas Tartu äärelinnas.

Kunagi oli mul kõik. Abikaasa, kaks väikest tüdrukut, töö… Lihtne naiselik õnn, mis tundus nii kindel ja igavene. Kuid üks

Praegu olen peaaegu 52-aastane. Ja ma ei ole abielus. Täpsemalt, olen seal olnud mitu korda, kuid praegu elan üksi ja

Ühel sooja laupäeva õhtul otsustasime mehega endale väikese pidupäeva korraldada – romantilise õhtusöögi kahekesi, ilma liigse muretsemise ja kärata. Iga

Aasta tagasi jäin üksi… Pärast mehe matuseid muutus mu kodu nii vaikseks, et isegi kella tiksumine kõlas valjemini kui mu

Georgia oli rannas koos oma lastelastega, kui nad järsku osutasid kohviku poole. Tema süda jättis löögi vahele, kui nad hüüdsid:

Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, et midagi sellist juhtub. Ema ja Karl tundsid teineteist juba noorena. Ema rääkis kord

Mõni kuu tagasi sain 55-aastaseks. Pean tunnistama, et ma ei näe välja ega tunne end sellises vanuses. Mul pole ülekaalu,

Kaarel pidas oma juubelit. Maja oli rahvast täis – kolleege, sõpru, sugulasi. Ta oli ettevõtte juht, nii et kõik pidasid