Huvitav

Kui olin 12-aastane, varises mu maailm kokku. Isa kaotas töö ja meie kodu, kus alati lõhnas küpsetiste järele ja kus

Ta ütles, et ta saadetakse ootamatult kaheks päevaks komandeeringusse. Läks lahkumisel, suudles mind põsele, kallistas lapsi ja lahkus, nagu kõik

Mul täitus seitsekümmend viis eluaastat. Päev, mida oleksin soovinud veeta oma pere ringis, koos lihtsate sõnadega «palju õnne sünnipäevaks», koos

Mul oli vaid üheteistkümne, kui ema suri. Eile istusime veel jõe ääres, naersime, viskasime kivid vette, aga järgmisel päeval teda

Minu salongi astus naine – küürus, langetatud õlgadega, nagu kannaks ta nende peal liiga rasket koormat. Ma märkasin kohe tema

Eile tulin koju pisut varem kui tavaliselt. Koridoris märkasin kohe võõraid tossusid. Tütar tuli koolist koos sõbrannaga. Tema toast kostusid

Mees läks poodi leiba tooma ja ei tulnud enam tagasi. Köögilaual seisis tass pooliku teega, telefon laadis pistikus ja tema

Mu mees tuli haiglast pärast väikest operatsiooni. Ootasin seda hetke kergendusega – pidi olema vaid rutiinne protseduur, kolm päeva jälgimist

Jalutuskäigul lapselapsega kuulsin, et keegi hüüab mu nime. Mitte „proua“, mitte „vabandust“, vaid seda vana, lühikest „Anu!“, mida lihased tunnevad

Mõnikord arvan, et vanadus jõuab kätte mitte siis, kui hakkad toetuma kepile või kui peegel enam ei andesta. See jõuab