Huvitav

Ta ei kurtnud kunagi. Ei öelnud kunagi, et on väsinud. Ei palunud kunagi abi. Lihtsalt naeratas — justkui oleks tal

Ma teesklesin pikka aega, et see ei häiri mind. Et “noh, ta tuleb ju heade kavatsustega”, et “parem, kui on

Tütrel oli sünnipäev. Ta sai neljaseks. Väike pidu — kohvik mängutoaga, õhupallid, tort, mõned sõbrad lasteaiast. Ta naeris, jooksis ringi,

Tulin tagasi koju pärast tööd hilja. Väljas tibutab vihma, jalad väsinud, pea sumiseb. Tahtsin lihtsalt voodisse langeda ja kõigest unustada.

Meie, mina, mu mees ja väike poeg üürisime korterit. See oli keeruline periood: tülid, solvumised, väsimus. Ta jäi üha sagedamini

Ma andsin ära suure pehme mängukaru. Uue, sildiga, sellise, mida tavaliselt kingitakse pidustustel. See seisis mul kodus juba paar kuud

Mu tütar sünnitas poisi ja sel päeval tundus, et maailm muutus helgemaks. Nutsin rõõmust, suudlesin pisikesi sõrmekesi ja sosistasin: «Tere,

Kolmekümnendat aastapäeva pidasime mitte suurejoonelises saalis, vaid tavalises kodulähedases restoranis. Väike bankett, lähedased, kolleegid, ühine arve ette tasutud, tort külmkapis.

Kui sain kaheksateist, kinkis vanaema mulle punase kardigani. Käsitsi kootud tema poolt — lihtne, ilma moekate mustriteta, ilma sildita. Olin

Mina olen Liis. Minu õde – Kärt. Juba lapsena olime eri mastist: mina planeerisin, tema läks tunde järgi. Mina tegin nimekirju, tema