Huvitav

Lapsendasin ta, kui ta oli kõigest kolmekuune. Väike, abitu beebi, jäetud haiglasse. Ilma sugulasteta, ilma ühegi pereta. Olin üksi, kolmkümmend

Sünnitus oli raske. Kaheksateist tundi kestnud tuhud, komplikatsioonid, hirm lapse elu pärast. Aga kui arst pani mu rinnale väikese pakikese,

Ma lapsendasin haiglas hüljatud imiku ja kasvatasin teda nagu oma last. Kaheksateist aastat tagasi töötasin ma ämmaemandana sünnitusosakonnas. Tol ööl

Olen seda farmi üles ehitanud kolmkümmend aastat. Iga laut, iga põld, iga meeter aeda — minu kätega, minu higi, minu

See hetk on mul siiani hirmuäratava selgusega meeles. Ämm seisis minu toa ukse ees, käed risti rinnal, nägu kivine, hääl

Olen 45-aastane. Olin abielus kakskümmend aastat. Pärast kahe lapse sündi jätsin oma karjääri, et neid kasvatada ja perekonda toetada. Tavaline

Öised jalakrambid on levinud probleem. Enamasti ei ole need ohtlikud, kuid võivad olla signaaliks, et organismis on millestki puudu või

Ma valmistasin oma mehe viiekümnendaks sünnipäevaks ette mitu kuud. Kogusin raha, uurisin reisibüroode pakkumisi, valisin parima hotellituba. Tahtsin teha talle

Kohtasin teda tööl. Ta oli vanem, enesekindel, edukas. Kandas abielusõrmust, kuid ütles, et abielu on ammu surnud, et nad elavad

Ma teadsin, et see õhtu ei tule kerge. Ämma jõuluõhtusöögid on alati olnud väljakutse — tuli naeratada, pidada seltskondlikke vestlusi,