Huvitav

Kõik vangutasid pead. Sugulased, naabrid, poe tuttavad. — Selline mees, maja, lapselapsed. Miks lõhkuda? — ütlesid nad. Ma ei hakanud

Ta õpetas kogu elu ajalugu ja õpetas teisi, et inimese suurim pärand on headus, sõnad ja teod, mis jäävad pärast

Ta astus lillepoodi, taskus kõigest viis eurot. Ta tahtis osta mimosaharukest — naisele, keda ta kunagi armastas ja kaotas. Kuid kui

Ta astus sisse nii vaikselt, nagu hiiliks. Ei jõudnud veel kingi ära võtta, viskas pintsaku toolile ja kadus kohe vannituppa.

Ta ütles seda valjult. Kõigi kuuldes. Seal laua ääres, kus just olin kohvi valanud ja kooki lõiganud. Toas langes kohe

Ma poleks kunagi arvanud, et satun sellisesse olukorda. Olen alati püüdnud olla kannatlik ja mõista teisi. Olen endale alati öelnud:

Oleme koos olnud peaaegu 3 aastat. Tema on arst – rahulik, kaalutlev, malbete silmadega, millele isegi kõige kartlikumad lapsed usaldavad

Ma arvasin alati, et meie abiellumise päev saab olema millegi ilusa algus — uue elu, kus armastus tähendab kõike maailmas.

Olimme koos seitseteist aastat. Seitseteist aastat — täis naeru, reise, lihtsaid köögisõhtusööke ja unistusi, mida ehitasime, vaadates samast aknast. Me

Üheksateist aastat tagasi viidi mind lastekodusse. Mind ei «jäetud tädi juurde», mind ei «antud ajutiselt», vaid mind antigi ära, nagu mõni