Mu endine abikaasa abiellus teist korda ja ma arvasin, et see mind enam ei puuduta. Kuni uksekell helises…
Endine abikaasa abiellus teist korda. Tundub, et see mind enam ei puuduta — igaühel on nüüd oma elu. Olen ammu
Read moreEndine abikaasa abiellus teist korda. Tundub, et see mind enam ei puuduta — igaühel on nüüd oma elu. Olen ammu
Read moreMees läks pooleteiseks kuuks ärireisile. Alguses mõtlesin — pole hullu, saan hakkama. Kuid iga päevaga läks raskemaks: töö, tütar, igavene
Read moreMinu ema on tugeva iseloomuga inimene. Mitte lihtsalt keerulise iseloomuga, vaid selline, kes ei kannata rumalusi, nõrkusi ja tühje vestlusi.
Read moreSellel õhtul olin ma juba valmis magama minema, kui keegi helistas uksekella. Avan ukse — seal on meie eakas naaber,
Read moreÜheksakümneaastane vanaisa astus aeglaselt poodi, toetudes vanale puupulgale. Iga samm oli vaevaline — jalad värisesid, selg valutas, hingamine läks raskeks.
Read moreTa ignoreeris minu kõnesid, kui ma sünnitasin meie last. Kuid siis pani elu ta põlvili… Me tülitsesime temaga tühja pärast.
Read moreMe tüli algas pisiasjadest. Või ehk polnud need nii väiksed asjad. Iga väike asi muutus toona suureks tormiks. Tema vaikis
Read morePärast tüli peatas ta auto tee ääres ja ütles: — Kao minema. Sa saad ise hakkama. Ja ta sõitis minema.
Read moreLäksin McDonald’sisse lihtsalt ampsu võtma — hetkeks peitu kiire elu eest, lõpututest toimetustest, mõtetest, mis sumisevad peas nagu lakke paigaldatud
Read moreKui sain kaheksateist, kinkis vanaisa mulle oma vana kella. Tavaline kell kriimustatud klaasi ja ajast kulunud metallrihmaga. Ta ütles lihtsalt:
Read more