Author: Olivia

Viie aasta jooksul ei maksnud ta elatisraha. Ei «viivitanud» ega «unustanud», vaid lihtsalt elas nii, nagu last polekski olemas. Paberil

Ema suri novembri lõpus. Ja isegi praegu, kui ma seda kirjutan, taban ennast mõttelt, et ma ei usu seda päriselt.

Kõik algas kolm kuud tagasi. Minu 15-aastane tütar ütles, et tahab nädalavahetusi sõbranna juures veeta — koos õppetööd teha, filme

Kõik algas aasta tagasi. Tulin töölt koju ja nägin magamistoa laes kollast plekki. Väike, aga kasvav. Läksin ülemise korruse naabri

Hakkasin märksa märksa pool aastat tagasi tütre muutusi. Järk-järgult, märkamatult. Alguses muutus vaikseks, endassetõmbunuks. Siis hakkas toitu tagasi lükkama —

Ma kõndisin pärast tööd tänaval. Päev oli tavaline, miski ei ennustanud halba. Äkitselt hakkas pea ringi käima, silme ees läks

Mu poeg ja minia läksid kaheks nädalaks puhkusele. Nad palusid mul korterit valvata — kasta lilli, tuua posti ja tuulutada

Abikaasa pakkis pühapäeva õhtul kohvri. Ütles, et homme hommikul on varajane lend — nädalane komandeering teise linna, oluline projekt, kliendikohtumised.

Kõik algas viisteist aastat tagasi, kui poeg lahutas oma esimesest naisest. Ta tuli minu juurde ja ütles: “Ema, mul on

Kõne tuli kell kolm pärastlõunal. Tütar nuttis telefoni torusse ja oksendas pisaratest: “Emme, tule kiiresti, mul on väga halb, ma