Author: Olivia

Telefon helises keset tööpäeva. Isa, tema hääl värises: “Poeg, tule ruttu. Ema on haiglas.” Ma jätsin kõik pooleli ja tormasin.

Ema helistas mulle õhtul ja palus, et ma tuleksin. Tema hääl oli veider — väsinud, vaikselt. Jõudsin nende juurde järgmisel

Ootasin seda lendu nagu hinge tõmbeks. Ostsin aknaaluse koha ette — väike rõõm pärast kuid kestnud rasket tööd. Pilved vaigistavad

Nad tulid võtmete järele kolmandal päeval pärast matuseid. Koputasid enesekindlalt, nagu astuksid ise oma koju. Ukselt: „Me oleme perekond. Millal

Ema helistas laupäeva hommikul ja ütles: «Meil on isaga sinuga vaja rääkida». Tema hääletoonist sain aru, et midagi tõsist on

Telefon helises kell kolm öösel. Ärkasin üles, süda vajus kurku — sellised kõned toovad harva häid uudiseid. See oli õde.

Seisin kodu ukse ees, kus ma üles kasvasin, ja mu käsi värises uksekella kohal. Viisteist aastat. Viisteist aastat vaikust, solvanguid,

Istusime köögis teed juues, nagu olime teinud sadu kordi varem. Tavapärane õhtu, tavapärane vestlus ilmast, naabritest, tööst. Kuid äkki ema

Kõik algas ühel teisipäeva pärastlõunal, kui trepikojast kostsid karjed. — Ma ei lähe kuhugi! Teil pole õigust mind ära viia!

Ma olin nelikümmend viis, kui nägin esimest korda, kuidas mu isa nutab. Enne seda päeva oli ta nagu kivimüür: sirge