Author: Olivia

Mu ema kadus, kui ma olin 12-aastane. Politsei ei suutnud teda leida ning isa ei valanud ainsatki pisarat. Ta ütles

Mina olen meie pere vanim laps. Minu vanematel oli viis last. Kuna ma olin vanim, seega kõige täiskasvanum, pidin hoolitsema

Täna kutsun teid külla Inglise dekoraatorile Jane Ormsby Gore’ile, kes läks pensionile, ostis kohutavas seisukorras vana häärberi ja muutis selle

Ma uskusin alati, et pere tähendab varjupaika. Et lapsed on minu kõrval, kui vanadus kätte jõuab. Et ma vahetan oma

Kui kohtasin oma tulevast naist Anet, tundus, et tal polnud ühtegi puudust. Ta oli õrn, hooliv, ilus ja tark. Meie

Viktor ei armastanud kunagi oma ema ega austanud teda. Ja miks ta oleks pidanudki? Tema sõprade emad olid nii teistsugused:

Saatus kujunes nii, et kasvatasin oma poja üksinda. Lahutus oli minu enda otsus, kuid siiani pean seda oma elu üheks

„Seitsmekümmend viis aastat. Seitsmekümmend viis aastat on need kaks armulindu olnud abielus. Nende 75 aasta jooksul on olnud palju südamevalu,

Ma arvasin kaua, et tähtsad sõnad võivad oodata. Tundus, et meil on ees veel palju päevi, mil keedame suppi, vaidleme