Author: Olivia

Ema suri jaanuaris. Rahulikult, magades, oma korteris Tartus. Üheksakümmend üks aastat, nõrk süda, kahetoaline korter vaatega õuele ja testament kirjutatud

Enne pulmi valitses suur sagin, kui pruuditoa uksest astus sisse ema, käed värisemas, hoides ümbrikku kirjaga. Kertu korteris kihas enne

Mina ja Olav unistasime alati suurest perest. Kuid pärast kümmet aastat abielu sai selgeks, et meil ei ole võimalik lapsi

Esimene asi mida ta autos tegi — heitis pikali ja sulges silmad. Mitte väsimusest. Harjumusest mitte midagi head oodata. Istun

Koer oli nimega Luna. Kolmeaastane border collie väikesest perefarmist Viljandi lähedal. Tema kõht oli nädalaid suur — kõik talus teadsid

Elan üksi samas korteris Tartus kus kasvatsin oma kolm last. Üheksakümmend ruutmeetrit mis olid varem väikesed ja mis nüüd tunduvad

Ma ei unusta kunagi seda päeva. Oli juba hilja, kui Klara viskas jope selga ja pärast suudlust põsele ütles: —

Isa on lesestunud kaheksa aastat. Ema suri kiire vähiga — kuus kuud diagnoosist lõpuni. Isa ei rääkinud sellest palju. Ta

Isal oli infarkt teisipäeval hommikul. Helistas mulle ise — see tundus juba imelik, et suutis helistada. Ütles et tal oli